Nõnda kõlavad ühe vana teelolemisest kõneleva regilaulu sõnad. Suvisel ajal viivad paljude inimeste teed kodumaa kaunitesse paikadesse, sageli ka hiitesse, pühade kivide ja puude juurde ning pühadele vetele.Pealegi, mitmed meie kaunimad loodusmälestised on põlisrahva hiied, näiteks Panga pank, Taevaskoda, Saula Sinialliku, Pühajärved ja –jõed.
Oskus end hiies kohaselt ülal pidada on osake põlistest headest kommetest. Pühapaikade kasutajad, uurijad, maaomanikud, kohalikud omavalitsused – põlised kirjutamata seadused kehtivad ühtemoodi kõigile. Hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii meile endile kui ka Eestit külastatavatele välismaalastele.
Esmalt peab silmas pidama, et hiis on püha paik. Võib-olla aitab kõrvutamine sauna, surnuaia ja pühakojaga. Hiied on olnud me esivanemaile sageli ka surnuaiaks (kui tavaline on olnud hiitesse matmine, ei ole täpselt teada). Võib-olla just seetõttu on eestlaste surnuaiad hiite sarnased – nende puuderikkus erineb täiesti läänelikust tühjusest haudade kohal.
Püha paik vajab rahu
Hiies, nagu surnuaiaski, ei tohiks häirida paiga rahu. Näiteks ei lasta sinna kariloomi ega viida koduloomi. Välistatud on ka inimese loomalik käitumine seal. Hiiest tuleb lugu pidada kas või ainuüksi nende inimeste pärast, kes seal mäletamata aegadest saati on palunud omi jumalaid, pidanud üheskoos olulisi aastaringi pühasid ja nõupidamisi, kogunud jõudu ja tasakaalu ning oma elu üle järele mõelnud.
Hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes teda rikuvad. Pärimuslikult kehtivad hiies erilised, kirjutamata seadused. Hiies hoidutakse vägivallast, seal hoitakse puhtust, sealt ei viida ära ande ega midagi paiga juurde kuuluvat.
Masinad jäetakse pühapaigast eemale ja sinna minnakse jalgsi. Kui püha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse ikka väravast. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ja öelda tervitus- ja lahkumissõnad. Kui hiies on kiik, võib sellel kiikuda. Kui on rajatud lõkkekoht, võib seal teha tuld. Tulle tohib panna üksnes puud ja muud looduslikku ainest.
Sarnaselt kalmistuga võib hiiest ära viia vaid prügi. Marju, seeni ja muid loodusande hiiest ei korjata. Lõkke jaoks tohib võtta varem murdunud puid ja oksi. Hiies, nagu kalmistulgi, peab hoidma puhtust – seal ei rahuldata loomulikke vajadusi ega loobita prügi maha. Rahvapärimus räägib, et hiie reostajaid on tabanud üsna vastikud õnnetused.
Hiies hoidutakse vägivallast
Seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda. Maarahva meelest on taimedki elus ja hiies kaitsevad neid jumalad. Samuti ei tehta hiies liiga ei inimestele ega loomadelegi – hiies ei kütita ega kalastata. Ei kuri sõna ega mõte ole lubatud. Et vägijooki tarvitanud inimene ei valitse oma mõtteid, sõnu ja pahatihti ka tegusid, pole kangemal kraamil ja purjus peal pühapaigas kohta.
Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest antakse allikale vastu (vette või kaldale mulla sisse) valge münt või kaabitakse allikasse hõbedat. Võib anda ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu külge. Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna. Pühale kivile võib jätta anni – kas selleks, et palvel oleks suurem jõud, või tänutäheks.
Kui tahad vägeva paigaga sideme sõlmida või palve kinnitamiseks pühale puule paela siduda, kanna hoolt, et see oleks looduslikust kiust. Pael ei tohi jääda elusat puud pitsitama ja peab lagunema ilma käes.
Paljud hiied on lagedad
Möödunud aegadel on meie hiied palju kannatanud. Teadmatusest, hoolimatusest ja vahel vihameelestki on hiiepuid raiutud ja tehtud pühasse paika põllud, karjamaad või majandusmetsad. Õnneks jääb hiis hiieks seni, kuni see pole täis ehitatud või selle pinda ära veetud. Hiie vägi ja pühadus kasvab selle pinnast. Peale kohatute inimjälgede koristamise ei saa me hiite heaks suurt midagi teha. Üksi loodus teab, kuidas hiit parandada ja ta teeb seda aegamisi, omasoodu ja vääramatult.
Kõneldes hiitest, mõeldakse sageli kõiki ajaloolisi looduslikke pühapaiku. Lisaks suuremat maa-ala hõlmavatele hiitele on meil üksikuid pühi kive, allikaid, puid, ahikotuseid, ristipuid ja muid looduslikke pühapaiku. Hiietavadega sarnased kombed kehtivad reeglina sealgi.
Et aegade jooksul on meie rahvas pidanud pühapaiku saladuses hoidma, pole neil tavaliselt iseloomulikke nähtavaid tunnuseid. Kui pühapaiga juures pole arheoloogia- või loodusmälestise silti, saab selle üles leida vaid kuuldud pärimuse või uurijate andmete põhjal. Väikese teejuhi hiite juurde leiab Maavalla koja võrgulehelt: http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=2514&op=lugu
Kui lähed hiide vaid uudistama, siis pea meeles: hiide minnakse jalgsi, puhta ja kainena. Seal hoitakse rahu ja puhtust. Puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga. Hiierajatisi ei lõhuta. Püha kivi ja puu otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse. Looja ande ei korjata. Hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid prügi. Kui lähed hiide (hinge)jõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, siis püüa käia enne (saunas) pesemas ja pane selga (valged) puhtad rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune, selita meeli.
Hiietavadest pikemalt:
http://maavald.ee/hiis/Hiietavad.pdf
AULI KÜTT, AHTO KAASIK
