Hea mees, kes lubabki
Kui mõne aasta eest Jõgeval Suure tänava ääres kõnniteed korrastati, jäi linnaelanikele imelikuks nüüdse kalahalli esine plats. See jäeti sillutamata.
Mäletan, et Vooremaas ilmus selgitus: tegemist on eramaaga ja omanikud pole kõnnitee uuendamisse panustanud.
Aga järgmisel kevadel lubatud kõnnitee korda teha. Ei mäleta, kas möödas on kaks või kolm kevadet, aga kalahalli esine on ikka kevadel ja sügisel porine ning suvel tolmune. Lausa linna häbiplekk!
Vanasõna ütleb, et hea mees, kes lubabki. Kindlasti oleks aga veel parem, kui see mees, kes lubaduse andis, selle ka täidaks. Jääme siis ootama!
HERBERT SÖÖDE
Ikka ja jälle sellest „postimaanteest“
Jõgeva Linna Lehe viimasest numbrist kesklinna kaunimaks muutmise loos hakkas mulle silma linnavalitsuse haljastusspetsialisti Taivo Paeveeri öeldu: „Väga oluliseks pidasime seda, et pargis oleksid teed igas paigas ning vastaksid liikumissuundadele.“
Tõsi mis tõsi! Mõelda vaid, millist meeleheitlikku võitlust tuli kultuurikeskusel pidada oma haljasala säilitamise nimel kuni tõkkevööga ümberpiiramiseni välja.
Miks tahaksin aga rääkida, ja mitte esimest korda, kultuurikeskuse tagant jalakäijate poolt rajatud kõnniteest, laiast nagu postimaantee, mis kulgeb peaaegu rööbiti ametliku plaatidega kaetud rajaga.
Küll on seda püütud kaotada nii keelusiltide kui üleskündmisega, kuid miski pole aidanud. Kündmisest on tee ainult muhklikuks muutunud. Linnaelanike jalad hääletavad rõhuva enamusega: see tee olgu olla!
Ju väike tee võiks siis tõepoolest olla. Tahaks ainult, et ta oleks siis ka jalasõbralikum ja silmale kenam vaadata. Kordan oma ettepanekut: tee tuleb taastada ja katta selliste materjalidega, nagu tehti seda omal ajal Betty Alveri pargis, kus samuti jalakäijate tee jäi projekteerijate kavadest hoolimata peale. Poleks vaja isegi äärekive mitte, jalgrada viiks ikkagi sinna, kuhu inimesed on harjunud minema.
HERBERT SÖÖDE
