Olgu Mustvees siis linnapäev, eesti ja vene jaanipäeva tähistamine, lipu heiskamine vabariigi aastapäeval või mingi muu tähtis sündmus, on enesestmõistetavalt kohal ka oma puhkpilliorkester. Muidu oleksid siinsed ettevõtmised justkui poolikud ning kindlasti ka vähem pidulikud. “Muidugi saaks ka teisiti, ilma puhkpillimänguta, aga siis oleks see nagu võõras,” arutlesid mõned päevad tagasi orkestri kaks nn alustala ? kauaaegne dirigent Valter Jaanus ja pikaajalise pillimehestaa˛iga Anton Tamm, kellel ühtlasi ka endal on varasemast ajast nii orkestri- kui ka koorijuhi kogemusi.
Kooshoidmise kõrgpoliitika
Põhjust laiali minna oleks Mustvee puhkpilliorkestril olnud seni rohkem kui küllalt. Väikelinnas, kus noored pärast pillimänguoskuse kättesaamist ja mõnda aega orkestris mängimist enamasti mujale õppima ja elama lähevad, kus kummitavad tööpuudus ja muud hädad, on ühe puhkpilliorkestri järjepidevuse säilitamine tegelikult päris suur kunst. Eriti praegusel ajal, kui mistahes muusikat lihtsalt nupukeeramise teel on võimalik nii palju kuulata, kui süda lustib; kui aja veetmiseks on loendamatuid muidki võimalusi, raadiost ja televisioonist kõnelemata.
Mustvee puhkpilliorkestril on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Praegu on koosseisus 18 mängumeest ning taas valmistutakse eelseisvaks laulupeoks Tallinnas. Tänane ülesastumine juubelisünnipäeval annab ilmselt tunnistust sellest, et elujõudu peaks jätkuma edaspidisekski.
Sundimisega kedagi mängu juurde ei too ja orkestrit koos ei hoia. Seda võivad kinnitada kauaaegsemad mängijad, kes orkestri tõusu- ja mõõnaajad kaasa elanud ning aegadest ja oludest olenemata ikka koos käinud. “Huvi ja tahe on see, mis mängima panevad,” teatakse kindlalt. “Kaks aastat tuleb noorel enne teha tõsist tööd, kui midagi juba tulema hakkab,” leiab Valter Jaanus. Seepärast polegi imeks panna, kui paljudel esialgne huvi pilli vastu õige pea kaob. Enamasti tahetakse pillid ruttu kätte saada ja kohe mängima hakata. Aga et puhkpill kõlama hakkaks, on vaja lisaks õige noodi mängimisele ka ilusa tooni tabamise oskust, milleks eriti palju aega ja vaeva kulub.
Kõigest jääb aga ikkagi väheks, kui puudub see miski, millel tegelikult polegi nime. Kui, siis vahest võiks selle kohta öelda lihtsalt elustiil. Et aga see ühes kambavaimuga tekkida saaks, on vaja kindlasti ühte, kes eest veaks ja innustaks. Elu on näidanud, et juhist sõltub väga palju, vahel koguni kõik. “On vaja hingega meest,” teavad Mustvee pillimehed selle kohta öelda.
Viiskümmend kuus aastat dirigendina
Viimased viiskümmend kuus aastat on Mustvee puhkpilliorkestri ees dirigendina ja igas mõttes eestvedajana seisnud Valter Jaanus. Orkestris mängima hakkas ta aga sootuks varem – neljanda klassi koolipoisina. Tol ajal oli orkestrijuht August Luming. “Niisugust õpetajat, kasvatajat ja rahvameest nagu Mustvees omal ajal Luming oli, on maailmas üldse vähe,” räägivad Valter Jaanus ja Anton Tamm, kes vaid kahekesi ongi alles jäänud Lumingu ajast, mida ka orkestri ajaloos igas mõttes kõige viljakamateks aastateks võidakse lugeda.
August Luming oli dirigent alates 1924. aastast kuni ühe 1944. aasta uusaastapeoni, mil talle keset pidu järele tuldi ja kümneks aastaks Siberisse viidi. Ta ei olnud mitte ainult orkestri eestvedaja ja dirigent, vaid ka mingi erilise vaimsuse ja puhkpillimängu suhtumise kujundaja. See aitas puhkpillimängu edendada ka edaspidistel aastatel ning ilmselt on hiljem juba Lumingu õpilaste kaudu edasi kandunud. Pärast dirigendi äraviimist jäi orkestri etteotsa tema õpilane Kalju Kenner, kes aga varsti muusikat edasi õppima asus ning pärast kaua aega Elva muusikakooli direktor oli. Kalju Kenneri lahkumise järel ärgitatigi Valter Jaanust dirigendiks hakkama. Nii ta jäi ja on püüdnud oma õpetaja eeskuju järgida tänase päevani. Mustvees sündinud ja kasvanud, on ta siin truuks jäänud nii muusikale kui ka loodusele ning pidanud mitmeid ameteid alates kooliõpetajast kuni laohoidjani. Kõige pikemat aega ? 23 aastat ? töötas ta aga pärast Luua tehnikumi lõpetamist Murru metskonnas. Pillimängu on Valter Jaanus dirigendikohustuse kõrval õpetanud aastate jooksul väga paljudele noortele. Praegu käib tema juures pillitunnis kaks noort orkestriliiget, Mustvee koolipoisid Toomas Soosaar ja Steven Kaiu.
Käbid ja kännud
Nii Toomase kui ka Steveni pillimänguhuvi tuleb otsida kodunt ja varasematest põlvkondadest. See, et käbid kändudest eriti kaugele pole kukkunud, on Mustvees puhkpillihuvi edasikandumisele suuresti kaasa aidanud varemgi. Nii on olnud pillimees Mati ja Siim Hindrikuse isa, praeguse orkestrivanema Tiit Paju isa jne. August Lumingu kui Mustvee orkestri- ja kultuuriloos ühe olulisema isiku järeltulijana mängib alates oma isakoju elama asumisest 1993. aastal orkestris tema poeg Veljo Luming, kes varem Jõgeva puhkpilliorkestris mängis. Vanaisa Augusti klarnetil õppis aga muusikakoolis Veljo poeg Priit. Pill on alles praegugi ja Veljo õppis sellel oma lood selgeks siis, kui isa pärast Siberi-aastaid koju jõudis.
Nüüd tunnistab Veljo, et puhkpilli mängimata ei oskakski ta nagu olla ning et mängimine annab elujõudu. “Kui mingit muusikat hingeliselt esitatakse ja kui sa ise koos teistega saad midagi niisugust mängida, mis tõeliselt hästi välja tuleb, siis on see tunne kirjeldamatu,” leiab ta.
“Kui maakond, külad, vallad ja linnad mõtleksid sellele, kuidas nende maailma pürgivad noored geeniused kohapeale kodu rajaksid ja maailmas seda ei häbeneks, kust nad pärit on, oleks asi korras,” peab dirigent Valter Jaanus tänasel päeval tarvilikuks korrata Margus Mikomägi sõnu.
VAIKE KÄOSAAR
