Nii või teisiti, aga igatahes on see just vaikne laupäev, kui bussitäis põltsamaalasi, kaks Vooremaa leheneegrit nende hulka poetunud, võtab ette retke Põhja-Eesti jugadele. Miks see käik varakevadel, enne “normaalse” turismihooaja algust ära tehakse, peaks olema siililegi selge: võrreldes suvise veevaese ajaga on joad praegu tunduvalt võimsamad. Selge on seegi, miks südaeestlased on nõus sellise sõidu peale terve puhkepäeva ära raiskama ja kaela tibutava vihma ülegi ei nurise: joad on Eestimaa peal nimelt väga ebaõiglaselt ära jagatud, paiknedes enamasti Põhja-Eesti klindi paeplatoolt laskuvatel jõgedel, ojadel ja kraavidel.
Alustame Jägala joast, mida meie matkajuht Anne Kurepalu tavatseb tema hoburauakujulisuse tõttu mini-Niagaraks nimetada. Oma kaheksameetrise kõrguse ja kuni kuuekümnemeetrise laiusega on see küll mitte kõrgeim, aga igatahes võimsaim juga: eriti praegu, mil vett Jägala jões piisavalt. Eriliselt uhkeks teeb vaatepildi see, et talvepakasega tekkinud jääkardinad ja -sambad on joa ümbert veel sulamata.
Jägala joast langev vesigi moodustab kardina, mille taga on tegelikult tühjus. Aga matkajuht ei soovita kellelgi sellesse tühimikku juga n-ö tagantpoolt uurima minna, sest ei saa kunagi kindel olla, et just sel hetkel mõni lahmakas eenduvast paekarniisist alla ei varise. Hoiatus on asjakohane: nii eriline asi, nagu juga tekitab inimestes adrenaliini ja selle mõju all tehakse mõndagi. Kurepalu on oma silmaga näinud, kuidas üks lätlane Jägala joast kanuuga alla sõitis: see juhtus selles paigas neli aastat tagasi peetud ilutulestiku festivali ajal (olgu öeldud, et lätlane jäi ellu!). Kohalikud poisikesed harrastavat suviti aga kõrgelt kaldalt nn hiiukirnu hüppamist.
Eestimaa Jaapan
Hiiukirn on joast langeva vee poolt uuristatud sügav lohk. Kui täpselt teada, kus see paikneb, võib sooritada efektse hüppe vahutavasse veekatlasse ja selle juures täiesti terveks jääda. Mõistagi ei hakka uljaspead isekeskis hüppamise peale energiat raiskama, vaid passivad momenti, mil bussitäis turiste, soovitavalt vanemaid Soome prouasid, kohale saabub, ning sööstavad nende silme all sügavikku. Mispeale Soome memmed peaaegu infarkti saavad, sest arvavad, et on tunnistajaks postsovetliku Eesti ühiskonna vintsutustest räsitud noorukite kollektiivsele enesetapule. Mõni minut hiljem, kui hiiukirnust välja roninud “ässad” neist tähtsalt pükse kehitades mööda loivavad, nad küll mõistavad oma eksitust, ent efekt on saavutatud…
Hiljem nähtav Nõmmeveski juga on kui Jägala vähendatud koopia, nende kahe vahele jäävad Muuksi Turjekelder ja Vasaristi joastik aga midagi sootuks miniatuursemat ja intiimsemat. Turjekeldri joaastangu alla jääva koopa kohta käibib legend, et seal olnud Vanapagana kõrts ja viinaallikas, kus kaunid sortsineiud kõiki maksujõulisi kliente lahkesti teenindanud. Vasaristi joastiku kohta ütleb matkajuht aga, et suurvee ajal ta seda paika tavaliselt väldib ja läheb sinna alles südasuvel, kui põnevaid sammaldunud astanguid mööda voolavad alla vaid vaiksed romantilised nirekesed. Jaapani turistid on talle öelnud, et see on kõige jaapanlikum maastik Eestis.
Rohkem kui vaikus
Viimased kaks sel päeval nähtavat juga, Saka ja Valaste, jäävad eelmistest pika bussisõidu kaugusele Ida-Virumaa piiridesse. Saka juga või õigemini joastik on avastus isegi Anne Kurepalu suguse kogenud giidi jaoks, sest nõukogude ajal paiknes lähedal asuvas Saka mõisas piirivalve pro˛ektorijaam ja ükski “aborigeen” joastiku ligi ei pääsenud. Mõni aasta tagasi ostis Saka mõisa aga ära tudengina Põhja-Eesti jugasid uurinud ja Sakale juba siis paremat saatust soovinud geograaf Tõnis Kaasik ning just mõni päev enne meie saabumist on ühes mõisa kõrvalhoonetest uksed avanud SAPARDi rahade toetusel rajatud 46-kohaline hotell koos vesiravilaga. Mõisa peahoonesse kavatseb Kaasik rajada Põhja-Eesti klinti tutvustava külastuskeskuse.
Kui Sakal julgevad järsku ja mudast rada pidi klindiastangust alla juga “õige nurga alt” imetlema ronida vaid vähesed, siis Valastel on tõeline eurovärk: joa ette kuristiku kohale on ehitatud turvaline vaateplatvorm, millele pääseb niisama turvalisi keerdtreppe pidi. Sõna “eurovärk” pole siinkohal juhuslikult kasutatud, sest trepid, vaateplatvorm ja teisele poole teed jääv kohvik on rajatud Euroopa Liidu ISPA fondi rahalisel toetusel.
Oli seda raha siis palju oli, aga vaade, mis platvormilt avaneb, on seda raudselt väärt ja paneb meie reisile väärika punkti. Valaste juga ongi oma 26-28 meetriga Eesti kõrgeim. Saka kohta on küll möödunud aastal ilmunud raamatus “Eesti joad” öeldud, et see voolab alla 47,5 meetri kõrgusest klindiastangust, ent joastiku enda kogukõrguseks pakutakse siiski tunduvalt vähem: 22 m.
Numbrite peale aga mõte tegelikult ei lähe, kui sügavikku langevat vett vaatad. Ei jää silm uudistama ka astangul efektselt paljanduvaid kivimikihte, mida nähes iga geoloog pöördesse satuks. Pigem on sellise majesteetliku ja veidi müstilise pildi vaatamine meditatsioon. Ka helilises mõttes. Langeva vee kohin on küll tugev, aga teatud mõttes on see rohkem vaikus kui vaikus ise, sest see kustutab jõuliselt tehismaailma müra jälgi sinu kuulmekäikudes ja hinges. Nii et jugade kohina kuulamine sobib vaiksesse laupäeva tegelikult imehästi.
RIINA MÄGI
