Jõgevale toodud näitusekomplekt kannab pealkirja “24 vaadet Raplamaa loodusele läbi kaamerasilma” ja on valminud Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel. Piltidelt on näha, et Pihelgas on meister tabama õiget hetke ja vaatenurka kaunite maastike jäädvustamiseks ning meister leidma taimedest ja loomadest “modelle” lähipildistamiseks.
Loomariigi esindajatest näivad talle sümpaatseimad olevat rästikud. Tunamullu avastas ta nimelt üsna Rapla linna külje alt paiga, kuhu terve rästikukoloonia talveund magama kogunes, ning oli möödunud kevadel varakult kohal, et päikesevanne võtvaid roomajaid pildistada. Kuu aega jutti pea iga päev “rästikujahil” käinud ja nende jaoks kohvikoortki kaasa tassinud, harjutas Pihelgas loomad endaga nii ära, et need tema tulles enam peitu ei pugenudki. Või kui pugesid, siis tulid varsti oma kohtadele tagasi.
Hoopis vähem mõistmist näitas fotograafi suhtes üles aga daam, keda Pihelgas ühel rästikuretkel kohtas. Daam oli nimelt pahaaimamatult roomajate talvituspaika päevitama läinud ning end seal ihualasti koorinud.
“Nähes mind fotoaparaadiga ligi hiilimas, ristis ta mind kõikvõimalike sõimunimedega piilujast kuni perverdini. Mina jätsin talle aga ütlemata nii selle, et ma tema pärast sinna ei tulnud, kui ka selle, et rästik temast vaid kiviviske kaugusel pikutab, sest ma ei tahtnud loomade asupaika reeta. Inimesel on paraku komme hävitada neid, keda ta kardab. Ja rästikud on just ühed sellise suhtumise ohvrid,” ütles Aivar Pihelgas.
Lapsed ja vanurid
Fotopisiku päris Aivar Pihelgas isalt, loodusarmastust õhutas õppimine Tallinna 3. Keskkooli bioloogia eriklassis. Hilisemate õpingute loetelusse jääb muuhulgas kaks ja pool aastat metsanduse tudeerimist Luual. Peale looduse armastab Pihelgas aga pildistada ka inimesi, eriti väga noori või väga vanu.
“Lapsed ja vanad inimesed jäävad pildile loomulikuna, sest esimesed veel ei karda pildistajat ja teised enam ei karda. Noori naisi seevastu tuleb endaga harjutada umbes nii, nagu loomi: et nad sind enam ei märkakski,” ütles Aivar Pihelgas.
Jõgeva näituse pildid tegi ta digikaameraga Minolta Dimage 7i. Hiljaaegu vahetas ta selle aga samuti digitaalse Nikon D70 vastu. See on tema sõnul esimene selline “pill” terves Eestis. Ent ilma hea fotograafita ei tee imepilte seegi. Pihelgas on tõestanud, et ta on hea fotograaf. Ülemöödunud aastal võitis ta Raplamaa loodusfotokonkursi ning tema pildid ehivad nii juba ilmunud Rapla linna fotoalbumit kui ka peatselt ilmuvat Raplamaa loodusfotoalbumit.
Abikaasa kaasautoriks
Laiemale üldsusele on pika pildistamisstaa˛iga, ent näitustel ja trükistes vähe esinenud Aivar Pihelgase nimi suhteliselt võõras. Üks kategooria inimesi teab seda aga väga hästi: need, kes möödunudaastasel Aura loodusfotokonkursil osalesid või sellele kiibitsejatena (saadetud töid sai internetis näha ja hinnata) kaasa elasid. Pihelgas oli nimelt see, kelle foto “Peale esimest hallaööd” Aura mahlade tootja Ösel Foodsi ja Postimehe korraldatud konkursil 965 võistlustöö hulgast parimaks tunnistati ning kes nüüd koos abikaasaga Aafrikasse Serengeti rahvusparki pildistama sõita võib. Serengeti-piltide peale on mõnigi väljaanne temaga juba ette lepingu sõlminud.
“Et abikaasa minu preemiast osa saab, on igati õiglane. Esiteks võib teda kõigi mu fotode kaasautoriks lugeda, sest eks tema pea kodus “tagalat kindlustama”, kui mina aparaadiga mööda metsi luusin. Aura konkursi võidutöös oli tema osalus aga veelgi suurem: just tema oli see, kes mu tol hommikul üles ajas, öeldes, et kui ma see päev üldse mingit pilti saada tahan, siis on tagumine aeg liikuma hakata,” ütles Aivar Pihelgas.
Tollele möödunud sügisesse jäänud hommikule oli tõepoolest eelnenud esimene hallaöö. Ja kui Pihelgas jõudis Jalase maastikukaitseala piires asuvale välule, mis kevadel oli paksult piibelehti täis olnud, hakkas härmatis piibeleheõitest alles jäänud punastel marjadel just sulama. Tuli ainult mõni minut oodata, et päike õige nurga alt paistma hakkaks ? ning võidupilt oligi käes. Paljud on kahtlustanud, et sära on marjade otsas rippuvatele veetilkadele hiljem arvutis lisatud, ent Pihelgas eitab seesugust “sohitegemist”: kõik on pildil just nii, nagu aparaat tol hetkel jäädvustas.
“Töötlen oma fotosid arvutis üldse nii vähe kui võimalik ning ka siis ainult selleks, et pilt annaks võimalikult täpselt edasi seda, mida ma looduses nägin. Looduse loomingut Photoshop’i abil “parandama” minu käsi küll ei tõuse,” ütles Aivar Pihelgas.
Tema loodusfotod jäävad Jõgevale aprilli lõpuni.
RIINA MÄGI
