Katri näitus jõudis Palamusele tema eestlannast kursusekaaslase Sandra Urvaku vahendusel. Möödunud suvel oli Palamusel nimelt väljas Sandra enda näitus.
Kui Palamusel on käinud vist iga eestlane, siis Indoneesias asuval Bali saarel käinuid on siinkandis arvatavasti vähe. Katri käis Balil kaks aastat tagasi pulmareisil ja mõistagi kasutas ta nii kauges paigas viibimist ära ka pildistamiseks.
“Bali saare valisime pulmareisi sihtkohaks sellepärast, et see on väga huvitava kultuuritaustaga paik: seal on levinud budism ja hinduism, ent seal on säilinud ka traditsiooniline rahvausund. Kuigi ka siis hakkas tunda andma ülerahvastatus ja sellega kaasnev keskkonna saastamine, oli Bali kaks aastat tagasi võrreldes muu Indoneesiaga siiski veel üsna paradiisisarnane rahulik paik. Paraku korraldasid terroristid peatselt pärast meie reisi seal paar pommiplahvatust, nii et paradiislikkusest pole seal kahjuks just palju järel,” ütles Katri.
Väike ja mustvalge
Kuigi probleeme oli Balil, nagu öeldud, ka kaks aastat tagasi, ei käinud Katri seal neid otsimas ega jäädvustamas: halba on tema arust maailmas selletagi. Tema otsis pigem ikka paradiislikku loodust ning iidse ja omapärase kultuuri jälgi selles. Veel meeldib Katrile oma maastikupiltidele jätta seda elustavaid detaile, näiteks loomi. Bali piltidelt leiame mitu koera ja kassi, aga ka ahvid ja päikese käes tukkuva iguaani.
“Ühest küljest ma tahtsin neid loomi pildile jätta, aga teisalt neid ka leidub seal igal pool. Kusjuures koerad-kassid on enamasti hulkuvad, st mitte kellegi omad, aga pole sealjuures üldse agressiivsed ega tülikad,” ütles Katri.
Kui tänapäeval teevad nii kutselised kui ka harrastusfotograafid enamasti värvifotosid, siis Katri on veendunud mustvalge foto viljeleja. Värvifotosid teeb ta ainult siis, kui õppejõud koolis seda nõuavad.
“Mustvalge foto patrioodiks olen jäänud osalt sellepärast, et esimesed fotod, mis mulle tõeliselt meeldisid, olid just mustvalged. Nüüdseks olen ka aru saanud, et head mustvalget fotot on tegelikult palju raskem teha, sest selleks pead sa kõigepealt suutma maailma oma vaimusilmas mustvalgena näha ning õppima nähtavat edasi andma üsna nappe väljendusvahendeid, musta erinevaid toone ning valgust ja varju kasutades. Kuna ma olen perfektsionist, tahan kõigepealt mustvalge pildi tegemise hästi selgeks saada. Ja võib-olla hakkan siis kunagi edaspidi ka värvifotot viljelema,” ütles Katri.
Tegelikult meeldib Katrile mustvalge foto natuke ka sellepärast, et sellega praegu nii vähe tegeldakse. Samal põhjusel meeldib talle ka väike formaat: vähemasti näitusefotod tehakse tänapäeval ju enamasti üsna suuremõõtmelised.
“Mulle väike formaat meeldib: ma ei taha, et foto mulle näitusesaalis agressiivselt “selga ronib”, vaid ma tahan, kui pilt minus eemalt vaadates huvi on äratanud, sellele hästi ligi minna ja siis detaile uurima hakata,” selgitas Katri.
Kodus pime
Et ta oma esimese välisnäituse kodunt väga kaugel tehtud piltidest kokku pani, polegi päris juhus: koduses Helsingis ta eriti ei pildistavatki.
“Kodus olen ma nagu pime: kõik on nii harjumuspärane, et ma ei leia huvitavaid motiive, mida pildistada. Kodunt kaugemal muutub silm ses osas kohe palju teravamaks,” ütles Katri.
Kui Bali pildid Palamuse muuseumi ärklisaali üles said, oli noor fotokunstnik päris rõõmus, sest tervet saalitäit oma pilte enda ümber näha oli tema jaoks tegelikult esmakordne kogemus.
“Siiani olen esinenud enamasti grupinäitustel ja nii suurt pinda pole mul oma tööde ülespanekuks kunagi kasutada olnud. Kahju ainult, et mu Soome sõbrad ja õpingukaaslased seda näitust ei näe,” ütles Katri.
Ta ise on tänu kursusekaaslasele Sandrale üsna palju Eestis käinud ning tunneb end siin päris hästi ja koduselt. Nüüd jäädvustub Eesti kui esimese välisnäituse teoks saamise paik olulise detailina ka tema loomebiograafiasse. Loodetavasti saab see olema pikk ja edukas.
RIINA MÄGI
