Vahel on vaja karmi sõna

Elu on üllatusi pakkuv. Ühel päeval on üllatus kohal. Saatuslik hetk, mis võib kõike muuta. Meie tänases persooniloos räägib Janne Vaabla avameelselt oma loo. Lisaks sellele, mida ta on õppinud ja teinud, avab ta endast ka selle poole, mida tavaliselt vaid enda või kõige lähedasemate inimeste teada hoitakse.
Hetk, mis muutis kõik, ehk õnnetus, pärast mida tuli elu alustada hoopis uuelt tasandilt. Tegusa inimese viib selline olukord kindlasti rööpast välja, mõttelisele tühermaale, kus ulub vaid tuul. Kuidas sellest välja tulla, hakkama saada, ellu jääda? Mida teha siis, kui elada ei taha ja surra ka mitte. Ei teagi, kas selline kogemus on õnn. Õnnetus on see niikuinii. Sellega hakkama saamine võib avada elus hoopis uue lehekülje, pakkuda võimalusi ja väljakutseid, mis aitavad rasket perioodi leevendada. Unustada ilmselt pole võimalik, õppida aga küll.
Õnn on kindlasti see, kui su ümber on inimesed, kes oma olemasolu või vahel ka karmi sõnaga edasi aitavad. On hetki, kui lihtsalt tuleb karm olla, see raputab läbi ja hakkad taas elama. Küllap leiab igaüks oma elust mõne sellise hetke.
Pühapäevane isadepäev viib mõtted juba täna isadele. Küpsetatakse kooki, süüdatakse küünlaid nii pidulikul puhul kui lahkunute mälestuseks. Meenutatakse olnut ja mõeldakse olevale. Võib-olla tuleb meelde ka mõni isa poolt öeldud karmim lause, mis elus õigesse rööpasse suunas või vähemalt tõsisemalt elu üle mõtlema pani. Olgem tänulikud neile, kes meid rasketel hetkedel aidanud. Olgu see siis lihtsalt ärakuulamine, nõu andmine või ka harjumuspärasest karmima tõe välja ütlemine.