Kunstikooli Avatud Stuudio ajaarvamine algab 1. oktoobrist 1993, mil 17 kunstikoolitusest huvitatud inimest Jõgeva kunstikooli eelkäija, Jõgeva Laste- ja Noortekeskuse Kisperi kunstistuudio juhendaja Anne Nurmiku kutse peale kokku tulid. Sellest nähtub, et Avatud Stuudio (esialgse nimega vabastuudio) peaks tänavu juba 11. sünnipäeva pidama. Ent kuna vahepeal oli stuudio tegemistes aastane paus ja kuna kunstis ei pea kaks korda kaks üldse alati neli olema, võib praegu vabalt ka stuudio 10. sünnipäeva pidada. Peale Anne Nurmiku on stuudiolasi aastate jooksul juhendanud teisedki kunstikooli õpetajad: Katrin Tamm, Ene Luik-Mudist ja Elita Järvela. Viimane teeb seda praegugi. Kunstiharrastajaid on aja jooksul stuudiost läbi käinud tervelt 52. Kolm inimest: Valve Zopp, Riina Lastik ja Sirja Ohakas on Avatud Stuudios kaasa teinud selle loomisajast alates. Juubelinäitus on järjekorras üheteistkümnes stuudiolaste tööde väljapanek ja sellel esineb 15 autorit. Osa taieseid on varasematel näitustel nähtud, osa aga esimest korda publiku ees.
Avatud Stuudio neli juhendajat väitsid, et neid valdasid enne täiskasvanud juhendatavate ette astumist teatavad kõhklused: nad kõik olid enne seda ju ainult lapsi õpetanud ega kujutanud ette, kas juba välja kujunenud isiksused nende õpetuse niisama hästi vastu võtavad ning kas neil sellest ka abi on.
“Aga kõhkluste ületamine tasus end ära: sellise sisemist optimismi ja elujaatust täis seltskonnaga tegelemine annab juhendajale tugeva positiivse laengu,” ütles Katrin Tamm.
Loomulikult on kõhklusi ületada ja seesmisi barjääre lõhkuda tulnud ka stuudiolastel. Ning tasuks on nad saanud rõõmu omaenda võimete piiride jõulisest nihkumisest.
“Stuudiosse tulles olin ma absoluutselt veendunud, et ma joonistada ei oska,” ütles Sirja Ohakas. Nüüdseks on tal peale stuudiolaste ühisnäitustel esinemise seljataga ka üks isiknäitus ning ta on veendunud, et samaga saaks suurema ponnistuseta hakkama iga teinegi stuudiolane.
Siinkohal ei tahakski näitust traditsioonilisel viisil arvustama hakata, sest stuudio kümneaastase tegevuse olulisemaks tulemuseks polegi mitte niivõrd välja pandud taiesed, vaid see, mis stuudiolaste siseilmas toimunud. Ja mõni aeg tagasi isegi stuudiolaste keskel viibinuna võin kinnitada, et regulaarse kunstiharrastamisega ei kaasne kaugeltki ainult käelise osavuse edenemine, vaid ka mõttetegevuse intensiivistumine ja kandumine valdkondadesse, kuhu see tavaelus naljalt ei kandu. Tegeldes visuaalse kujundi leidmise, valguse-varju ja eri värvuste suhete ning kompositsioonilise tasakaalu probleemidega puhkad välja igapäevastest töö- ja argielumuredest. Või siis leiad neile hoopis ootamatu, ebatraditsioonilise lahenduse. Kunstiharrastus on kui libahundiks käimine ? heas mõttes muidugi. Ja tavaidentiteedi kõrval kunstnikuidentiteedi omamine ei soodusta isiksuse kahestumist, vaid muudab inimese hoopis hingelt tervemaks.
Jõgeva linnapea Viktor Svjatõ?ev tõdes näituse avamisel, et Avatud Stuudio suguse “loomerakukese” olemasolu on linnale rikkuseks. Ja rikkamaks sai üleeile ka linna kunstikogu: sellesse lisandus Avatud Stuudio kingitusena Aino Kivi õlimaal Jõgeva vanast raudteejaamast. Kingituse üleandmine linnapeale oli esialgu, tõsi küll, sümboolne: kuni Avatud Stuudio näituse mahavõtmiseni jääb kingitud taies kultuurikeskuse galerii seinale.
RIINA MÄGI
