Kui Jõgeva Viljahoidlas juhtunud vargustest ehk vilja kadumisest oleks mingeidki järeldusi tehtud, oleks ehk Rakvere varguski varem välja tulnud ja võib-olla oleks sealt lõppkokkuvõttes vähem vilja “haihtunud”. Kõik need “oleksid” tähendavad, et paraku ei vaevutud Jõgeva juhtumist mingeid järeldusi tegema, põhjalikumast ja tihedamast kontrollist rääkimata. Asjaosalistel oli lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja vaikselt oma päevi edasi veeretada lootuses, et äkki ei juhtugi midagi. Juhtus küll. Vargus käis edasi. Nüüd oskavad asjaosalised vaid käsi laiutada ja tõdeda, et “kahetsusväärne juhtum, ei osanud ette näha”.
Jääb vaid üle nõustuda kõikide skeptikutega, kes usuvad, et õigeid süüdlasi ei tabata iialgi. Niiditõmbajad jäävad vabadusse. Sest Eestile on kombeks, et suured vargad sõidavad tõllas ja väikesed tõmmatakse võlla. Täpselt nii laheneb ka viljavarguse lugu. Kui vastutus toimunu eest on poliitiline, siis tähendab see, et keegi ei vastutagi. Vilja ju loomulikult enam tagasi ei saa.
Õigus võib olla tõenäoliselt nendelgi, kes väidavad, et toiduteravilja oksjonitel müüdi ammu õhku. Tegelik äri käis aga hoopis kusagil mujal. Kuidas see võimalik oli? Aga väga lihtsalt ? paljude erastatud viljasalvede omanikeks said endised riigi viljasalvede direktorid, kes olid harjunud hoiule antud viljakogustega manööverdama. Et mahud vähenesid, polnud puudujääke enam kuidagi võimalik peita.
Veel on võimalik, et riigireservi puudujääki kanditi juba ammu ühest viljahoidlast teise. Rumala juhuse tõttu jäi Jõgeva vahele ja veel suurema ebaõnne tõttu läks Rakverel veelgi kehvemini.
Semjonovid, karakaid ja tomingad aga kõnnivad meie hulgas ka edaspidi ausate kodanikena, sest nemad pole ju õieti milleski süüdi…