SISUTURUNDUS
Palju aastaid oli teleseriaalide episoodide osas kehtinud ranged reeglid, et nö lühikesed „pooletunnised“ naljasaated kestsid 22 minutit ja pikemad krimi- ning draamaseeriad 42 minutit. Reegleid dikteerisid reklaamipausid ning nendest peeti kirja täpsemalt kui pühakirja paljudest käskudest-keeldudest. Striimimiskeskkondade tekkimisega muutusid ka aastakümneid kehtinud kirjutamata seadused ning nüüd kuuleb sageli kurtmist, et osad on liiga pikad ja vaatamine muutub kurnavaks.
Otsa tegi lahti ilmselt tasuline reklaamivaba telekanal HBO, kus 2002. aastal lasti eetrisse 72 minutit pikk osa telesarjast The Sopranos. Hiljem järgisid sama trendi nii Breaking Bad, Fargo, Westworld kui ka paljud teised seriaalid. Netflix ja Amazon annavadki täna uutele sarjadele pigem finantsilised kui ajalised piirid ning kutsuvad seeläbi üles oma loovust mitte tagasi hoidma. Viimase aja üks enim arutatud seriaal Stranger Things venitas viimase hooaja lõpusosa suisa kahe ja poole tunni pikkuseks. Seda on rohkem kui suurem osa filme.
Üheks põhjuseks toovad autorid soovi kalduda kõrvale just tavapäraseks ning etteaimatuks muutunud mustriteks. Teiseks on mittelineaarse televisiooni tulekuga muutunud ka meie vaatamisharjumused. Selle asemel, et iga üheksa minuti tagant olla valmis reklaamipausiks, kus pesupulbri vahele pakutakse karastusjooke ja live kasiino reklaam näidatakse nii spordiülekannete ning saadete juures.
Kui saab, siis see ei tähenda, et peab
Kriitikud on esile toonud aga hoopis rangete reeglite loomingulist kasu, väites, et seriaalid saavad telejaama programmi struktuurist kasu, sest see sunnib neid kui kirjanikku mõtlema pausidele; see sunnib mõtlema sellele, mida peategelane läbi elab. Laialt levinud on ka arvamus, et loominguline vabadus on tihti asendunud dramaturgilise paigalseisuga ning tühja targutamisega.
Vaatame näiteks populaarset seriaali “Master of None”. Netflixi komöödia teisel hooajal on üks episood, mis kestab vaid 21 minutit. Samal hooajal on ka teine, mis kestab peaaegu tund aega, mis lõppes kolmeminutilise dialoogita stseeniga, kus Ansari sõidab Uberiga koju. Jah, see on ootamatu, sel võib olla kellegi jaoks ka sügavam kunstiline väärtus, aga kas sellega hoiab vaatajaid teleri ees ning kutsub järgmist osa vaatama? Eks aeg näitab.
Piirangud võivad olla hea head. Need on nagu tähtajad, need on seriaali tootmisel absoluutselt ja täiesti vajalikud. Loomulikult ei olnud traditsioonilised ajalised piirangud televisioonis kunagi seotud sellega, mis oli parim loo jaoks, vaid pigem sellega, mis oli parim äri jaoks (ajakava, järjepidevad reklaamipausid jne). Ja just televisioonitööstuse muutuv olemus on võimaldanud episoodide pikkust. Netflix lubab pooletunniste komöödiate jaoks tavapärase viie päeva asemel kuus päeva filmida, mis on üks peamisi põhjusi, miks “Kimmy Schmidti ” episoodid on olnud 23-36 minutit pikad.
Kuid uus norm, et teleepisoodid lähenevad mängufilmide pikkusele, võib olla liiga palju head, eriti kui vaatajad on ülekoormatud pakutava sisu suurest hulgast ja kriitikud on hakanud väljendama pettumust aeglase süžeeliini ja nõtke kirjutamise pärast. Peaks olema ettevaatlik, et mitte luua vaatajate jaoks sisenemisbarjääri. On selgunud, et kui vaataja näeb ette, et mõni episood on tavalisest palju pikem, siis lükatakse mõnikord vaatamine edasi. See on aga midagi, mida me tootjad ei taha teha liiga tihti.
Draama The Americans viimases hooaja debüüdis pühendati üle 12 minuti peaaegu dialoogita hauakaevamise stseenile. Nagu võite ette kujutada, oli palju arutelusid selle pikkuse üle. Kui selle eesmärk oli näidata, kui kurnav ja raske on keset ööd hauda kaevata, siis võib mõista autorite valikut. Samas jääb siiski õhku rippuma küsimus, kas seda peab nii üksikasjalikult kirjeldama ja esitlema. Aga jällegi, kui see ei saa reegliks, siis erandid tekitavad vähemalt jutuainest.
Kui isegi selle tava innukaimad pooldajad tunnistavad, et see trend on tegelikult natuke käest ära läinud. Kui aus olla, siis on seriaalitööstus ilmselt veidi lõdvaks läinud. Eetrisse on sattunud episoode, mis oleksid võinud olla palju lühemad. Seepärast ongi viimasel ajal levinud mõte, et “sa võid teha ükskõik kui pika saate, aga see, et sa võid teha ükskõik kui pika saate, ei tähenda, et sa peaksid seda tegema.”
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
