Eestimaal ei leidugi naljalt suguvõsa ega perekonda, keda küüditamised puudutanud ei oleks. Neist hirmsatest aegadest kõnelevad praegugi tummalt mälestusmärgid üle Eestimaa. Justkui oleksid nad nüüd võtnud enda kanda osa sellest alateadlikust hirmust, mis Siberist pärast kannatusi tagasi tulnutel aastakümnete jooksul enese sees hoida tuli.
Mõned ei jõudnudki tagasi, paljude elud paiskas äraviimine lõplikult segi, mitmed unistused jäid igaveseks täitumata. Paljud kodud jäid tühjaks ning hoolega hoitud järjepidevus muutus olematuks mõneski peres.
Võimudel oli kõik põhjalikult läbi mõeldud, kui nad vastu tärkavat kevadet, mil taludes tasapisi juba uutele külvidele mõtlema hakati, “kulaklust kui klassi likvideerima” asusid. Kulakuteks ja saksa okupantide käsilasteks osutusid isegi lapsed ja vanurid. Viidi perede kaupa, halastust tundmata.
Need, keda tol hirmsal ööl ja veelgi varem ? ligemale kaheksa aasta eest, 14. juunil 1941. aastal ? loomavagunites külmale maale saadeti, olid juba enne kantud nõukogudevastase elemendina vastavatesse nimekirjadesse. Võõrvõim ei teadnud kedagi vaenlaseks tembeldada. Ikka omad olid teejuhid ja pealekaebajad. Nii võis rahvuskaaslase ärasaatmise põhjuseks saada lihtlabane kadedus sellepärast, et teine oli edukam, targem, ilusam või töökam. Häda talle, kui ta sealjuures veel terava keelega juhtus olema.
Paraku viidigi mõlema küüditamisega ära ennekõike just edukamad ja ärksamad ning ettevõtlikumad. Ülejäänuid oli niimoodi lihtsam tahtele allutada ja hirmu tundma panna.
Kas võisid ärasaatjad arvata, et võõral maalgi võib visa eestlane osutuda töökaks, leidlikuks ning vastupidavaks. Saatust trotsides suutsid paljud just nende omaduste toel iseennast, oma lähedasi ning saatusekaaslasigi säästa ja päästa.
Mida aasta edasi, seda vähemaks jääb neid, kes Siberi-päevi ise mäletavad. Seepärast peakski sellest rohkem kõnelema. Hoiatuseks, et midagi sellist ei korduks. Meid on niigi vähe ja kui me üksteist hoida ei oska, kaob üks väikene rahvakild siit maailmast lihtsalt ära.
VAIKE KÄOSAAR
