Eesti Vabariik sündis 1918. aastal, kuid selle eest, et saaksime iseseisva riigina püsida, tuli kaks aastat sõdida. Vabadussõda võideti ja Tartu Rahu sõlmiti alles 1920. aastal. Tänavu möödub 90 aastat Eesti Vabariigi sünnist, mitte Vabadussõja võidust. Vabadussõjas võitlesid tollased mehed selleks, et säilitada meie riik, et eestlane oleks omal maal peremees.
Teine, täpselt samasugune vabadusvõitlus selsamal 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi eest, kes tänavu saab 90aastaseks, toimus aastatel 1941-1944. Eesti mehed kaitsesid oma kodu ja samamoodi nagu Esimeses Vabadussõjas, ei piirdutud vaid oma territooriumiga. Kui Eesti väed jõudsid peaaegu Riia alla, tuli Teise Vabadussõja vabatahtlikel samuti võidelda ka võõral pinnal. Olgu Ukrainas või Tšehhimaal – see oli Euroopa vabatahtlike võitlus bolševismi vastu.
Valloonide rügemendiülem Leon Degrell on kirjutanud: “Maises ebatäiuslikkuses ohverdasime me siiralt oma nooruse. Võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Me jäime oma siiruses ja ohvrimeelsuses lõpuni ustavaks. Varem või hiljem peavad Euroopa ja kogu maailm tunnistama meie ürituse õiglust ja meie andumise puhtust. Sest vihkamine sureb, see lämbub oma sõgeduses ja alatuses. Kõik suur on igavene”.
Väike kaine põhjamaine rahvas
Toetudes Atlandi hartale ja Eesti Rahvuskomitee toetusele, esitas Eesti seaduslik peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 1944. aastal Eesti meestele üleskutse minna kaasa Saksa mobilisatsiooniga, et kogu jõuga takistada punaväe uut sissetungi Eestisse.
„Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb ja ütleb teisiti,” seisis Uluotsa üleskutses. Niisuguses usus läksid sõtta Eesti Esimeses Vabadussõjas võidelnute pojad.
Kadunud Hannes Walteri hinnangul oli 1944. aasta sügisel kodumaa kaitsel sama suur eestlaste vägi nagu Vabadussõja ajal – ca 100 000 meest. Eesti mehed võitlesid usus, et neil õnnestub Eesti iseseisvus taastada samamoodi, nagu olid seda teinud nende isad.
Kunagiste lahingumeeste hinges püsib lootus, et vaatamata rohkem kui viiskümmend aastat kestnud Saksa sõjaväes teeninud mehi süüdistavale propagandale, suudavad nooremad põlvkonnad meie rahva ajaloo sündmusi objektiivselt hinnates mõista: Teine maailmasõda oli eesti sõdurile sisuliselt siiski ainult Vabadussõja jätk ja ei midagi muud.
Kas jääme surma ootama?
Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris paiknevad Eesti Esimese ja Teise Vabadussõja sangarite mälestusplaadid ühes ruumis, Tallinna kerkiv Vabadussõja võidusammas saab küll tähistama vaid Esimese Vabadussõja võitu, sest teise me kaotasime, ent sellel kujutatav vabadusrist saab tähistama ka Teises Vabadussõjas Eesti vabaduse eest võidelnud sõdurite vaprust ja mehemeelt.
On tore, et juubeliaastal on taas hakatud minevikule mõtlema ja taastatud Vabadussõjas langenute mälestusmärke, kuid see, et poliitikud ja omavalitsustegelased ning isegi paljud ajaloolased tahavad Teise maailmasõja sündmustest kõrvale hiilida, on äärmiselt kurb. Selge see, et 1918-1920. aasta vabadusvõitlusest rääkida on mugav ja turvaline. Sellega ei pahanda ühtegi suurriiki, pealegi on kõik selles sõjas sõdinud mehed juba surnud.
Eesti Vabadusvõitlejate Liitu kuulub aga ligi 2000 meest, 1941-1944. aasta vabadusvõitlejad, kes kõik ootavad. Kas tõesti jääme ootama nendegi meeste surma, sest tõenäoliselt on aastal 2017, mil avanevad Inglismaa ja teiste suurriikide arhiivid, neist elus vaid mõni üksik väga vana mees. Lihtne matemaatika ütleb, et 1944. aastal ennast aasta vanemaks luisanud poisid ehk noorimad sõdurid on siis ju 90aastased.
Ohtlik nautida hetkelist mugavust
Tasuks mõelda, miks ja kelle huvides neid arhiive üldse nii kaua suletuna peab hoidma? Kas nende avanedes saab maailmale selgeks, et hoopis Venemaa tahtis Saksamaale kallale tungida ja Saksamaa ainult ennetas seda? Kas siis saame teada Stalini maailma bolševiseerimise kava üksikasju? Kas kuuleme muuhulgas tõde sellestki, kui metslaslikult käitusid nii Venemaa kui tema liitlasväed pärast sõja lõppu Saksamaa tsiviilelanikega?
On ilmselge, et kommarite kuriteod ületavad natside omad mäekõrguselt mitte üksnes nende arvult, vaid ka erakordse julmuse poolest. Sellele tähelepanu juhtimiseks on Läti eurosaadikute Girts Valdis Kristovskise ja Inese Vaidere eestvedamisel valminud film „The Soviet Story”, mis püüab Euroopa tähelepanu juhtida sovettide kuritegudele ja massimõrvadele. Meiegi peaksime pöörduma maailma poole sama sõnumiga. Eestile on äärmiselt ohtlik nautida hetkelist mugavat elu ja ajalugu mitte selgeks rääkida. Vähemalt seda peaksime kõik teadma, mida enam teeme järeleandmisi Venemaale, seda jultunumaks ta muutub.
Juba soovib mingi Venemaa kaasmaalaste organisatsioon aastal 2010 tähistada Eesti Venemaa koosseisu astumise 300. aastapäeva. Huvitav, kas vaatame sedagi rahulikult pealt, salates samal ajal maha oma sangarid? Kas me mitte ei peaks õppima minevikuvigadest ning Venemaa ees lömitamise asemel hakkama hoidma naabritega rohkem ühte, et meid ei murtaks taas ükshaaval?
JAANIKA KRESSA
