Rõõmu leidmise võimalustest

Rahvakalendri tähtpäev, lõikuspüha, on möödas ja nüüd võib küll öelda, et tubane ja talvine hooaeg on käes. Üha rohkem veedame aega siseruumides ja äsjane nädalavahetus näitas, et kultuurisündmused on praegusel keerulisel ja murelikul ajal meile kõigile otsekui hingekosutuseks. Jõgeva kultuurikeskuse saal oli pühapäevasel Kimmo Pohjase kontserdil puupüsti täis ja hea tuttav, kultuuritöötaja sõna otseses mõttes, lausa hüppas rõõmust.
Tore elamus kõigile, nii publikule kui ka kultuuritöötajatele. Kui ikka saabub artist, kes rahvale meeldib, siis tuleb ka publik kohale ja naudib. Muide, kui palju on neid esinejaid, kes improviseerivad oma muusikapala sisse sõna Jõgeva? Tähelepanelik kuulaja leidis selle sõna Pohjase esitusest üles. Oli vaimustav hetk.
On selge, et ka töörõõm on väärtus. Kultuuritöötajate töö jääb meile vahel märkamata või tundub iseenesestmõistetavana. Mitte midagi ei toimu ju iseenesest, ikka on inimest appi tegema ja toimetama vaja. Palju on räägitud politseinike ja päästeala töötajate koondamistest, kuid mitte vähem tähtis pole ka kultuurivaldkonna inimeste olemasolu. Just nemad hoiavad üleval kogukonna vaimu, teavad pisiasju, millede toimimisest tihtipeale kogu suur masinavärk töös püsib.
Ei saa ühtegi valdkonda eelistada teisele, oleme kõik ühises sipelgapesas toimetamas. Pimedate õhtute valgemaks ja helgemaks muutmine pole vaid elektri olemasolu küsimus, me vajame kindlasti ka hingesoojust ja -valgust ning võimalusi seda leida ja tunda.