Kõige meeldejäävam oli kolmapäev, mil pidasime vene keele päeva.
Väike näitus koosnes valikust vene puutöö näidetest, lapsed olid kooli
toonud nikerdatud värvilisi puulusikad, üksteise sisse käivad matrjoskasid, ka kirevaid mustrilisi kausse ja seenekujusid. Välja olid pandud parimad ja
omanäolisemad vene keele mapid.
Koosviibimist alustas vene keele õpetaja Eda Kuusk. Kõigepealt tutvustas ta samovari, selle tööpõhimõtet ja vene teejoomise tavasid.
Tegelikult olevat samovar ju kõigest veekeetja, millest kujunes välja perekonna sümbol. Tihti olevat peres olnud kaks samovari ? üks igapäevaseks tarbimiseks ja teine, uhkem, külaliste jaoks, näitamaks perekonna rikkust.
Külla olid kutsutud ka Lohusuu kooli vene rahvusest õpilased. Kui algasid esinemised, said nemadki nautida meie koolile omast huumorit ja kaasaelamist. Lauldi ja tantsiti, esitati tuntud vene muinasjutu lavastus nii vanas kui nüüdisaegses versioonis.
Külalised olid eredavärvilistes rahvariietes, kusjuures kostüüme vahetati. Nad tantsisid temperamentselt ja kaasakiskuvalt ja deklameerisid venekeelset luulet.
Parimatele õpilastele jagati diplomeid ja magusaid preemiaid.
Suurejooneline oli ühine teejoomine, sest laudadel olid ehtsad vene barankad, suhkru- ja moonisaiad, küpsised, kommid ja suhkrutükid tee kõrvale. Iga klass hoolitses ka selle eest, et oleks küllaldaselt moosiga täidetud kausikesi.
Maitsvaimateks paladeks olid pannkoogid, mis tegelikult polnud kellelegi
üllatuseks, sest koogihõngu hõljus koolimaja koridorides juba hommikust peale.
See aga, mis teelaudadele uhkuseks, olid arvukad samovarid, küll vanemast ajast, sütega köetavad ja uuemad, elektrilised. Kostitajate rollis olid abituriendid, samuti kaunites vene rahvarõivastes.
Deivi Tuppits, 7. klass
