Tere, Henn-Kaarel!
Loodan, et ma Sulle viimase aasta jooksul väga närvidele ei käinud oma pideva pärimisega, millal siis raamat valmis saab. Tean tegelikult isegi (tõsi, mitte oma kogemustest), et raamatukirjutamine pole puusaagimine – et võtad aga kätte ja teed ära. Ega ma Sind oma pärimistega terroriseerida ei tahtnudki. Lihtsalt huvi oli nii suur. Teadsin ju, et see raamat – juba viies Sinu meenutuste sarjas „Inimese tegemine” – käsitleb üht põnevamat perioodi Sinu elus: tudengi- ja boheemlaspõlve Tartus. Raamatu pealkirigi „Templis ja tavernis” oli Sul ammu olemas. Sõna „tempel” tähistab seal mõistagi tarkusetemplit ehk ülikooli ning „tavern” õige mitme linna (põhiliselt siiski Tartu ja Tallinna) kohvikuid ja restorane, kus toimunud seltsielu mõjutas Sinu maailmavaadet ja edasist saatust arvatavasti rohkemgi kui tarkusetempli kuue samba vahel toimunu.
Kui Sa mulle raamatu poolteist nädalat tagasi lõpuks üle andsid, ütlesid Sa, et tegelikult oleks pidanud see olema sadakonna lehekülje võrra paksem, aga trükikuludeks ette nähtud rahasumma sundis sõnadega säästlikumalt ringi käima. Kas raamat selle tagajärjel kaotas või võitis, mine võta kinni. Mina ju ei tea, mis see oli, mis välja jäi.
Lugemine edenes seekord igatahes üsna kiires tempos ning üllatuste ja äratundmiste saatel. No kes oleks võinud arvata, et seltsimehed Püss ja Saag olid juba siis „pumba juures”, kui Sina tudeng olid (minu ülikooli jõudes või vahetult enne seda olid nad minu meelest prorektorid) ning „vankumatu marksist”, teadusliku kommunismi õppejõud Aleksander Blumfeldt ei sallinud juba Sinu ajal neid, kes temaga vaidlema kippusid, ning karistas neid palli või paari jagu kehvema hindega.
Et oleme päris pikka aega tuttavad olnud, olid mitmed raamatus kirjeldatud seigad mulle tuttavad. Näiteks lugu Sinu pöörasest kolmekümnenda sünnipäeva peost Nõo rahvamajas, mis päädis Artur Alliksaare hommikuse spontaanse suulise luuleloomeaktiga, samuti lugu sellest, kuidas te sõber Aigar Vahemetsaga Kuuba kriisi ajal end tuumasõja puhkemise hirmus täis jõite ja kuidas Sa ülikooli vana kohviku kempsu magama jäid, sealt varahommikul välja ronisid ning inimtühja linna nähes arvasid, et aatompomm ongi juba plahvatanud.
Oli aga ka selliseid seiku, millest mul aimugi polnud. Nagu Sinu hüsteerilise naerupahvakuga lõppenud katse lavakunstikateedrisse astuda, koos sõber Agu Sisaskiga välja hautud plaan Zagorskisse õigeusu preestriks õppima minna (mis, tõsi küll, pärast Zagorskis käiku maha sai maetud), pöörase joomapeoga lõppenud rongireis (tõuloomade saatjana) Novosibirskisse või raha eest sünnipäeva-pühendusluuletuste kirjutamine laiale soovijate ringile ja nn sotsporno kirjutamine ajalehele Edasi. Sotspornoks tituleerisid Sa need nn ajalaulud, mida Sa toimetuse tellimisel tähtpäevadeks sepitsesid, ning põhjendasid oma toonast teguviisi sellega, et raha oli ju vaja ning kui neid värsse poleks sepitsenud Sina, siis oleks seda teinud keegi teine. Pealegi olevat Sinu ajalaulud olnud raudselt kõige kvaliteetsemad.
Noh, ütleme, et mulle raamatus äratrükitud sotsporno näidised sügavat muljet ei avaldanud, küll aga lõik (samuti tellimise peale) kirjutatud ateistliku kallakuga näidendist „Aadama esimene hommik”. Päris kahju, et näidendi terviktekst kaduma on läinud. Mitte et ma võitlev ateist oleksin (Sina ju ka pole!), aga algus oli päris vaimukas. Loeks meeleldi lõpuni. Ja mis ajalauludesse puutub, siis Edasis avaldatute kõrval kirjutasid Sa neid ju ka oma lõbuks. Ning nende puhul jääb üle imestada, et Sind kinni ei pandud. Ühe luuletuse – „Maikuu rahulaulu” – pärast, mille keegi teaduskonna teadetetahvlile üles riputas, Sul pahandusi oligi, millest pääsemiseks tuligi pärast „võitlevat ateisti” mängida.
Tunnistasid ise, et üks, mis selle osa kirjutamise raskeks tegi, oli püüd viia tekst tasakaalu, st hoida oma toonased saavutused ja häbiteod objektiivsetes proportsioonides – erinevalt memuaarikirjutajate enamikust, kes Sinu meelest ohjeldamatu enesekiitmisega tegelevad. Minu meelest said asjad enam-vähem tasakaalu küll.
Pärisin Sult selle tasakaalu-jutu jätkuks, kas panid oma häbiteod kirja selleks, et nooremad neist õppust võtaksid. Imelikul kombel hakkas just see möödaminnes ja võib-olla isegi pilamisi esitatud küsimus hästi „tööle” ning ma sain Sult kätte hästi argumenteeritud ja selgelt sõnastatud põhjenduse, miks Sa „Inimese tegemise” sarja üldse käsile võtsid. Küllap olin ma seda Sult ennegi uurinud, aga nii head vastust polnud veel saanud. Sa ütlesid, et esiteks tahtsid Sa uurida oma mälu kapatsiteeti: seda, mis mälus säilinud on ja kuidas see aja jooksul deformeerunud on (kuni õde Beata veel elas, said näiteks kontrollida, mida tema samadest sündmustest mäletab). Teiseks tahtsid aga välja tuua kõik tegurid, mis Sinu toonaseid valikuid mõjutasid ehk teisiti öeldes: välja tuua kõik karid, millest inimene oma elu läbi peab juhtima, aga ka selle, kust võetakse jõud, et seda teha.
Sinu arvukate koloriitsete meessoost sõprade (Artur Alliksaar, Einari Koppel, Matti Vaga ja teised) kõrval on raamatus juttu ka päris paljudest naistest. Tunnistan ausalt, kõik need Sinu Milvid, Siirid, Sirjed, Küllikesed ja Ened on mul nüüd, nädal pärast raamatu lugemist mõnevõrra sassis. Seda monumentaalsemalt tõuseb esile aga üks Sulle sünnist saati tuttav naine – juba eelpool mainitud õde Beata, kes suudab vaatamata rahvavaenlase-staatusele end ülikooli tagasi võidelda ja kahe poja kasvatamise kõrvalt õpingud arstiteaduskonnas edukalt lõpetada. Ning olla vajaduse korral toeks ja juhatajaks ka toona veel oma teed otsivale vennale.
Järgmises, kuuendas „Inimese tegemise” sarja raamatus on, nagu Su jutust aru sain, üks naispeategelane: Sinu esimene abikaasa Virve-Ines. Vähemasti praegu Sa usud, et seda raamatut saab olema lihtne kirjutada, sest see hakkab käsitlema kaheksat üsna stabiilset (aga mitte sisutühja) aastat, mil Sa elasid ilusat ilu Virve-Inesega ja töötasid vormilt parteilises, aga sisult üsna mitteparteilises ajakirjas Küsimused ja Vastused. Aga isegi kui kirjutamine peaks kujunema oodatust raskemaks, pole Sul pääsu: ootavad lugejad (mina näiteks küll!) ja ootab Kulka, kes Sulle, nagu eelmise raamatu puhulgi, kirjutamisajaks stipendiumi määras. Küllap annab ka trükkimisraha. Nii et pane aga täie auruga edasi! Loodetavasti ei taba Sind nüüd enam ei reumaatakk ega matusteahel (kurtsid, et „Templis ja tavernis” kirjutamise ajal tuli Sul viimsele teele saata üle tosina sõbra, justkui oleks Sinu ümber Iraagi sõda käinud) ning raamat saab peatselt valmis. Omalt poolt luban, et ei hakka Sind tüütama pideva pärimisega, millal juba saab.
Jõudu!
Riina (Mägi)
PS. Kui Sinu juures Põltsamaal raamatu järel käisin, olid ärevil peatse vanaisaks saamise pärast. Pole vist palju mehi, kes selleks esimest korda alles 76aastaselt saavad! Kui Su minia nüüdseks õnnelikult lapsukesega maha on saanud, siis palju õnne minugi poolt!
