Anne Kaus: “Põltsamaal on muusika jaoks soodne pinnas”

Põltsamaa muusikakool on olnud pidevalt uuendustealdis, juurde on tulnud uusi erialasid. Õpilaste arv küünib praegu koos Puurmani filiaali, eelklassi ja vastse kitarriosakonnaga juba üle kahesaja. Kooli muusikakollektiivid on käinud Eestit edukalt esindamas välismaal. Kümme aastat järjest on aga Põltsamaa muusikakool eesotsas direktoriga hea seisnud üle-eestiliste noorte puhkpillimuusika suvekoolide korraldamise eest ning üheksa aastat on olnud siin keelpillimängijate suvekoole.

Kui Põltsamaa muusikakool tähistab tänavu oma 45. sünnipäeva, siis tuleb kooli tänasel direktoril Anne Kausil tunnistada, et temagi on selles majas omamoodi elav ajalugu ning kooli alguse juures olnud. Tõsi kül, õpilasena, sest kui kool 1959. asutati, oli Anne selle esimeste õpilaste hulgas.

Ta on Põltsamaal sündinud ja kasvanud. Ema oli keskkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ja isa samas majandusala juhataja.

Muusikakool on ikka asunud selles ajaloolises vanas majas, kus praegugi ja samasse majja on ruume tasapisi aina juurde remonditud ning uusi klasse ja harjutusruume avatud. Need ruumid ja koridorid ning lai trepp on kordumatult omapärased ja meeldejäävad. Anne mäletab, et avaaktust siiski selles majas veel ei olnud ning tunnid olid alguses linnas erinevates paikades, pillid olid tol ajal aga laenatud.

Anne klaveriõpetaja oli Põltsamaale tööle suunatud Jaak Rutiku, Emil Rutiku isa. Väikest Emilitki mäletab ta klaveri all roomamas. Kooli direktorist Voldemar Lemmikust sai hiljem aga Anne kolleeg ? üleöö ja ootamatult.

Nimelt valmistus Anne noore õpetajana hoopis Saduküla kooli tööle minema, kuhu teda ka oodati. Ühel hommikul oli aga Voldemar Lemmik, kes naabruses elas, ukse taga. Selgus, et muusikakoolis oli akordioniõpetaja töölt lahkunud. “Nüüd on nii, et kas tuled sina akordioniõpetajaks või on asjad hoopis halvasti,” oli Lemmik öelnud ning lubanud ise Saduküla kooliga asjad ära klaarida.

“Noor inimene on hullult julge,” leiab tagantjärele Anne, kes oli ju ikkagi klaveri eriala lõpetanud. Direktor Lemmik oli aga julgustanud ning üsna kindlalt veendunud, et Anne saab hakkama. Akordioniõpetajaks jäi Anne kuni 1984. aastani, mil tema õlule kooli direktori kohustused langesid.

“Ma ei olegi mujal olnud. Selle pika aja peale oleks võinud juba hakata tüdimus tekkima, aga õnneks seda pole ning põhjusi on mitu,” arutleb tänane direktor Anne Kaus.

Kõige olulisemaks peab ta seda, et on siin sündinud ja elanud ning oma peregi kodulinnas loodud. Mis töösse ja muusikakooli ellu puutub, siis leiab Anne, et seda saab ise huvitavaks teha. Pealegi on tema arvates Põltsamaa eriline paik, kus muusikat on tehtud aastasadu ja kus on alati olnud selleks igati soodus pinnas.

“Siin ei lähe asjad raskelt ja publiku puudust pole ka kunagi tundnud,” leiab ta. Kooli õpetajatepere on Anne sõnul aastate jooksul kokku kasvanud, nii et ka uued ja noored on kollektiivi hästi sulandunud. “Väga hea on töötada selliste inimestega, kes südamega tööd teevad ja kellele kindel võid olla,” tunneb direktor oma kolleegidest heameelt. Koos on võetud vahel ka riske ning riskijulgus on ennast enamasti ka ära tasunud.

“Viimased viisteist aastat on koolis olnud väga muutusterohked,” ütleb direktor ning arvab, et eks üksjagu on tulnud ennastki muuta. “Kurtmiseks võib ju alati põhjusi leida ja kurtma jäädagi, aga parem on ikka positiivset näha,” on ta kindel.

Kaheksakümnendate aastate lõpp tõi koos saabunud vabadusega kaasa uusi võimalusi ka kooliseinte vahele. Võidi hakata muretsema parema kvaliteediga pille, avanes pääs maailma, kontsertreisidele ja festivalidele, tuli paremaid võimalusi õpetajatele koolitusteks, hakati kapitalidele ja fondidele rahataotlusi esitama. Ehk teisisõnu ? koolielu sisukamaks muutmiseks tasus pead tööle panna.

Põltsamaad võib vabalt mitte ainult rooside- ja veinipealinnaks, vaid ka Eesti noorte suvemuusika pealinnaks nimetada. Kümme aastat puhkpilli- ja üheksa keelpilliõpilaste suvekoolitust õigustab seda nimetust täielikult.

Kaks nädalat puhkpillikoolitust toob kokku sada noort, keelpillimängijaid koguneb nädalaks kuuskümmend. Tuntakse rõõmu koosolemisest ja koosmängimisest, kindlasti kuuluvad suvekoolide juurde kontserdid kirikus, kultuurikeskuses jm. Muusikakoolil on niiviisi juba ammu justkui kaks elu ? suvine ja talvine.

Suvel on Põltsamaal ka kümme erinevate tiitlitega õpetajat juures, alates professoritest. Paljud muusikaakadeemia õppejõud on Põltsamaa suvekoolidele truuks jäänud aastaid. Nemad on märganud seal osalejate seas ka mitmeid tulevasi tudengeid.

Praegu võib aga juba kõnelda Põltsamaa suvekooli vilistlastest, kellest mõnedki jõudnud muusikaakadeemia lõpetada ja juba pedagoogidena töötavad.

Suvekoolidel on justkui oma maagia ja aura. Kes siin käinud, tahab ikka ja jälle tagasi tulla ning viimasel ajal on osaleda soovijaid tavaliselt rohkem, kui vastu võtta suudetakse. Mõnigi suvekoolis viibinu on toonud hiljem Põltsamaale oma vanemaid ja sõpru ning tutvustanud neilegi endale armsaks saanud paiku, sest suvine Põltsamaa on ju eriti ilus.

Järgmine muusikasuvi hakkab Põltsamaal peale aga juba sügisel, pärast suvekoolide lõppu. Siis hakatakse planeerima juba järgmisi, sest miski ei teki üleöö. Kuigi, nagu Anne kinnitab, on aastatega korralduslik pool aina paremaks läinud ning on leitud häid koostööpartnereid. “Suvi on meie koolis tööd täis,” kinnitab Anne.

Möödunud aastal lisandus augustikuus veel üle-eestiline solfed˛oõpetajate laager, millest tõotab samuti traditsioon kujuneda. Lisaks sellele liitub tuleval suvel keelpillimängijate suvekooliga ilmselt ka kolmkümmend kitarriõpilast ning viis õppejõudu.

Nagu Anne kinnitab, ei saa suvekoolide organiseerimisega rikkaks küll keegi ja ega otsest kasu kui sellist ei taotletagi. Pigem tehakse siin paljugi lihtsalt missioonitundest, see kehtib nii omade kui ka väljastpoolt tulnud õppejõudude kohta.

Kui aga kasuks nimetada seda, et suvekoolid on tõeliseks koolituseks nii lastele kui ka õpetajatele, pakkudes ühtlasi suurt musitseerimisrõõmu ja huvitavat lisa noodimaterjalile, siis on kasu ju tegelikult mõõtmatult suur.

Kui 1993. aasta mais korraldati Karl August Hermanni mälestuspäeval Põltsamaal orkestrite võistumängimisi, oli kohal ka kaks norralast, kes soovisid just siinse muusikakooli direktoriga kontakti luua.

Tol korral see omavaheliseks tutvumiseks jäigi. Küll aga kutsuti Anne Kaus koos Põltsamaa linnapeaga mõne aja pärast Tallinna nõu pidama, kus selgus, et Norra mehed on näinud Põltsamaad kui edaspidiste puhkpillikoolituste läbiviimise kohta, millist nad juba mitu aastat otsinud.

Üks Põltsamaal uudistanud meestest oli Age Korneliussen, kellega on meeldiv koostöö kestma jäänudki. Esimesel aastal olid korraldajad peamiselt Tallinnast. Õige varsti olevat aga Tallinna pool ära langenud ning asjad sujuvalt ainult põltsamaalaste hooleks jäänud.

Keelpillimängijate suvekooli algust võiks otsida sisuliselt samuti kümne aasta tagant. Põltsamaa muusikakooli viiuliõpetajal oli siis lihtsalt tulnud mõte oma õpilaste koolitööd pisut elavdada. Võeti koos kätte ja sõideti jalgratastel Suure-Jaani, viiulid toodi autoga järele. Siis mängiti seal vabas looduses ja teises õhustikus rõõmsalt koos. Nii sai asi tasapisi oma kooli traditsioonid, kuni hiljem hakkas liituma ka teisi Eestimaa muusikakoole ning kokku hakati saama Põltsamaal.

Põltsamaa muusikakool on aasta-aastalt kasvanud nii õpilaste arvult kui ka tegevuse mitmekesisuse ja pillide arvu poolest. Juurde on saadud ka uusi ruume. Puhkpilliõpetajaid on praegu koolis kolm ning võimalused neid pille õppida varasemast suuremad. Viimastel aastatel õpetatakse koolis ka t?ellot ja selle aasta algusest on avatud kitarriosakond. Tasapisi mõeldakse ka löökpilliosakonnale ning rahvapillide õpetamisele.

“Väga oluline on, et saaks moodustada võimalikult rohkem ansambleid erinevates vanuseastmetes. Koosmängurõõm annab lastele palju juurde,” on direktor veendunud. Mida rohkem koolis õpilasi, seda suuremad on ka ansamblite koplekteerimise võimalused. “Muidugi nõuavad ansamblid õpetajatelt suurt tööd. Enne seda tuleb ju ikkagi pillimänguoskuses individuaalse tööga teatud tasemele jõuda,” teab Anne kooli tublide õpetajate kogemustest kõnelda.

Omaette teema on muidugi see, kuidas Põltsamaa muusikaõppurid on käinud Põhjamaade festivalidel Eestimaa muusikakoole esindamas. 2000. aastal osalesid Norras peetud festivalil saksofonimängijate ja viiuldajate ansambel, kammerorkester käis 2002. aastal festivalil Sveitsis. Eeloleval kevadel seisavad aga kooli noortekooril koos Puurmani filiaali saksofonistidega ees festivalipäevad Taanis ja Rootsis.

Tänavuse aasta suurima ettevõtmisena nimetab direktor oma kooli CD valmimist. Sellel peaks olema läbilõige muusikakoolist – ansamblite, solistide, kammerorkestri mängu jne. Linnavalitsus kavatseb hakata seda edaspidi linna külalistele kinkima.

“Eriti hea meel on sellest, et linna eelarvest leiti raha meie majaümbruse korrastamiseks. Juba kevadel hakatakse põõsaste asemele rajama roosiväljakut,” teab direktor Anne kõnelda.

Anne ei tee juhitööd mitte ainult kooli seinte vahel. Kõike, mida see amet sisaldab, ei saa kaugeltki mõõta. Lõppkokkuvõttes on igasugune ühiskondlik tegevuski kooliga ning üldse kõik kõigega seotud. Eesti Muusikakoolide Liidu juhatusse kuulumist (80 Eesti muusikakooli direktorist kuulub juhatusse 5) peab Anne omamoodi koolituseks.

“Mööda teisi Eestimaa muusikakoole käies saab näha nii head, millest ideid ammutada, kui ka kogemusi ohtude ja karide vältimiseks. Kahte ühesugust kooli pole olemas, kõikides koolides on midagi teistest erinevat,” leiab ta.

Põltsamaa linnavolikogu kultuurikomisjoni kuulub Anne Kaus selle aseesimehena, peale selle on ta ka linna kultuurikogu liige jne.

Oma abikaasa Peetriga on Anne mingil ajal ühes klassis käinud ja muusikakooliski koos õppinud. Siis aga asus Peeter koos vanematega mujale elama. Kokku saadi hoopiski juhuslikult Tallinnas.

Pärast EPA lõpetamist sai Peetrist taas põltsamaalane, nüüd juba abiellumise tõttu. Pikka aega on Kauside pereisa laulnud ka siinses segakooris Heli. Kausi peres on neli last. Kõige vanem on poeg Tarmo, kes elab oma perega vanematest kõige kaugemal ? Tartus. Põltsamaal ja selle külje all, vanematele lähemal elavad tütred Karin ja Ave, kellel mõlemal samuti juba oma pere. Kaja, Kausi-pere noorim tütar, õpib veel Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ja on mitmel moel seotud muusikaga. Ta on muusikakooliski juba mitu eriala omandanud. Mängib klaverit, viiulit ja saksofoni. Viimast nii kooli orkestris kui ka Tallinnas Lembit Saarsalu saksofoniorkestris. Peale laulmise koolikooris jõuab Kaja veel osaleda muusikakooli noortekooris ning üle-eestilises neidudekooris Leelo.

Tõestuseks sellele, et käbid pole kännust kaugele kukkunud, on vahest seegi, et Põltsamaa muusikakooli on lõpetanud Kauside kolm tütart, mõni koguni mitmel erialal, ning praegu on üks lapselastest siinsamas t?ello- ning kaks viiulimängu õppimas. Armsad on vanavanematele ühtviisi aga kõik lapselapsed, keda kokku on seitse: Jane, Agnes, Kevin, Rasmus, Ranner, Raina ja Magnus.

VAIKE KÄOSAAR