Alles see algas, see kauaoodatud sündmus, ja juba ongi ta läbi… Selleaastased Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevad tähendasid mulle midagi enamat kui tavaliselt…. Ei tea, kas ma olen nüüd suureks saanud või oli asi selles, et need olid mulle viimased oma kooli õpilasena.
Kõik muusikapäevad on olnud erilised
Kui viissada õnnelikku noort aula ustest välja valgusid, kui ühiselt kauneid ja võimsaid heliteoseid esitati ? meeleolu oli kurb ja samas väga õnnelik ?, ei osanudki kohe kuidagi olla.
Mind valdas tunne, nagu oleks lõppenud midagi väga tähtsat ja olulist, mis kunagi tagasi ei tule. Ja ma arvan, et mul on õigus, sest kõik möödunud muusikapäevad on olnud omamoodi erilised ja meeldejäävad. Olnud hetk ei kordu enam kunagi.
Kui kevad on tärkamise, armastuse ja õitsemise aeg, siis minu ja paljude teistegi üritusel osalenud noorte jaoks on sama tähendusega Alo-päevad. See on aeg mõtlemiseks, enesega olemiseks, saamaks kasvõi natukene aru neist suure maailma asjadest. Ja siis sellest rõõmu tunda, näha seda, mida tavaliselt ei nähta, olla õnnelik ja liigutatud kasvõi ühest ainsast laulujupist… Sest laulus on võimu ja sügavust, laul on nagu väike saladustelaegas, kuhu saab peita oma tundeid ja mõtteid.
Muusika on kui pai hingele
Mõeldes tagasi olnule, näiteks kontsertidele, kus esinesid Kait Tamra ja Ivo Linna, mõistan ma, kui palju on sellise ürituse korraldamiseks vaja vaeva näha. Organiseerida meeleolukas ja tundeküllane olemine ? see on kindlasti väga raske. Sügav kummardus õpetaja Maret Oja ees, kes on selles kõiges ,,süüdi”. Edu talle ka paljudeks järgnevateks aastateks.
Muusika on kui pai hingele. Mu väsinud peas heliseb siiani viisike Olav Ehala laulust, mille Mare Väljataga suurepärases esituses ette kandis: «Tahan olla öö su akna taga..» ja ma istun ikka veel ja mõtlen, miks head asjad alati nii kiiresti otsa saavad?
Oma nägemustes näen veel kolme õnnelikku last, kes laulsid: «Vaiki, kui võid… väga kurb on olla. Isegi koju ei viitsi minna. Tahaks lihtsalt olla, vaikselt ja õnnelikult. Ja tunda rõõmu sellest, mis mul on: minu kallid sõbrad, kodu, perekond ja hingerahu. Rohkemat ei olegi ju vaja.
Maris Vaher,
Jõgeva Gümnaasiumi abiturient
