Maastikuarhitektide häda ja õnnetus on see, et mitte kunagi ei õnnestu parkides ja haljasaladel rajada kõnniteid, mis oleksid kõigile vastuvõetavad. Ikka tekib juurde isetegevuslikke radu, mis näivad otsemad j õigemad. Mäletan mõne aasta tagust vihast võitlust Betti Alveri pargi kujundajate ja linnaelanike vahel. Mitte kuidagi ei tahetud kasutada luulelist ringteed ümber mälestusmärgi, ikka mindi otse, nii et pori taga. Tuli minna kompromissile ? otseteele pandi korralik kate ja loodi käijatele valikuvabadus.
Samasuguse probleemiga on tegemist Jõgeva kultuurikeskuse pargis. Peaaegu paralleelselt korraliku plaatkõnniteega läheb otserada, lai nagu postmaantee. Kultuurikeskuse renoveerimise aegu otsustas linnavalitsus asjale resoluutse lõpu teha. Kõik isetegevuslikud rajad ja rajakesed künti lihtsalt üles ja pandi keelumärgid välja. Läks vaid paar päeva ja keelumärgid olid kadunud, inimesed aga ukerdasid endise võrdlemisi siledaks trambitud tee asemel poris. Kes aga tahtis kuivema jalaga läbi pääseda, astus kõrvale ? ja «postmaantee» muudkui laienes muru arvel. Kirjutasin siis ajalehes ja viisin hiljem ka linnavalitsusse kirjaliku ettepaneku, nagu sel ajal Linnalehes soojalt soovitati: tulge oma mõtetega välja, arutame läbi, teeme ära. Soovitasin Betti Alveri pargi eeskujul rajada sissetallatud poriraja asemel korralik kõnnitee.
Jõudis kätte kevad, inimesed sumpasid poris, mida künnitöö tõttu oli endisest rohkem. Oma ettepaneku peale polnud saanud. Helistasin siis Jõgeva Linnavara juhatajale härra Puidele, kes polnud minu kirja näinudki. Kui asja ära seletasin, oli vastus lihtne: sellise töö jaoks raha pole.
Kuuldavasti on kavas kultuurikeskuse pargi renoveerimine. Kas ei saaks siiski isetehtud kõnniteed mõne materjaliga katta? Raha ei ole küll, kuid kui on vaja, ehk seda leidub. Leiti ju raha tohutu suure kiviruudustiku maha panemiseks kultuurikeskuse taha, mille otstarvet ei suuda tavakodanik ära arvata. Pealegi lammutati sellest varsti pool ja tehti asemele tsementkattega tantsupõrand.
Mis puutub väikestesse rajakestesse pargis, siis minu arvates ei maksaks neid kiusata. Neid tavaliselt porile ei tallata ning ehk pakuvad need isegi teatavat vaheldust ühetoonilisel murupinnal.
HERBERT SÖÖDE
