Ain Ratassepp, metsnik:
«Mingil määral ikka, eks keskealised ja vanemad mäleta seda päeva rohkem, nooremad peavad rohkem meeles emade- ja isadepäeva. 8. märts ehk rahvusvaheline naistepäev võiks ikka olla. Paljud ehk protesteerivad, et nõukogude-aja tähtpäev, aga eks tollal lisati kõikidele pühadele, isegi uusaastale poliitilist värvingut. Las naistepäev jääb, kes peab seda vajalikuks, tähistagu. Ega see, kui mõni päev pühaks kuulutatakse ja lipud heiskame, näita veel meie õigeid tundeid. Naisi, emasid ja teisigi häid inimesi saab meeles pidada ju iga päev. Põhjust leiab selleks alati, olgu või «Hea tuju päeval», mida polegi vaja kalendrisse märkida. Õnnetera võib olla igas pisiasjas, kasvõi märkamises, et keegi on olemas.»
Valdur Lääne, bussijuht:
«Naistepäev peab ikka olema. Eks naistel ole meel ka parem, kui nende auks midagi tähistatakse. Emade- ja isadepäev on samuti väga tähtsad, kuid ega iga naine pole veel ema ega mees isa. Vahepeal läks moodi pidada 23.veebruaril, see on Punaarmee aastapäeval meestepäeva. Naised tassisid siis meestele lilli ja tegid veidi välja. Naised juba oskavad: eks see oligi meestele meeldetuletuseks, et paari nädala pärast tuleb naistepäev, millal võib loota meestelt midagi rohkemat. Nõukogude ajal tehti 8. märts puhkepäevaks, see võiks olla ka nüüd töövaba päev. Naise töönädal on ju palju pikem kui meestel. Ja töölkäivatel naisel polegi puhkepäevi. Neil kuluvad vabad päevad kodustele töödele.»
Marjerita Mägi, õpilane:
«Vaja on tähistada mitte üksnes emadepäeva, vaid kindlasti ka naistepäeva, sest kõik naised ei ole veel emad ja hea, kui ka neid meeles peetakse. Naistepäev ei pea olema riiklik püha, et lipud väljas ja muusika mürtsub. Tähtpäevade tähistamine on igaühe sisetunde asi, seda ei saa käsu korras teha. 8. märts polegi nii suur püha, et pidu pidada, aga meeldiv, kui sellel päeval sind keegi meeles peab. Ei ootagi lilli ega kingitusi, juba seegi on meeldiv, kui meie hallis tänavapildis kohtad tavaliselt morni ja tülpinud ilmega rahva hulgas rohkem tähelepanelikke, heatahtlikult naeratavaid inimesi. Minusugustele noortele on saanud sõbrapäev naistepäevast tähtsamaks, vaat siis antakse lilli ja kingitusi, peetakse pidu.”
Ricard Viira, naisemees:
«Kui sul on naisi, siis on mõtet seda päeva ka tähistada. Juba Jõgevalgi elab ligi tuhat naist rohkem kui mehi, ega ma kõiki jõua meeles pidada. Aga mõnda tuttavat, tuleb tahes-tahtmata meelitada, eelkõige oma naist. Juba poolsada aastat on temaga koos elatud ja ei taha teda kuidagi maha jätta. Tavaliselt kingin naisele tulipunaseid kobarnelke, sest nendel püsivad õied päris kaua küljes. Naistepäeval ma kööki eriti ei kipu, sest viimasel ajal õiendab seal ainult abikaasa ja ega ta söögitegemise juures tahagi mind seal suurt näha. Naistepäev on kalendris juba vanast ajast kirjas. Eks naised aja ikka oma õigusi taga ja tahavad meestega võrdseks saada. Minu arust on nad selleks juba saanudki, aga mõni töö või amet võiks ka ainult meesterahvale jääda.»
Luule Kirspuu, kodune:
“Loomulikult, naistel peab ka üks pidupäev olema. Teised päevad ja pühad on nagunii põhiliselt meeste omad. Eks nad tähista ka naistepäeva, jälle põhjus napsu võtta. Lillede saamine on nüüd palju lihtsam, enam pole vaja seista pikkades järjekordades. Mehed ju lilli kuigi tihti ei too, seda rohkem tunnevad naised sellest heameelt ja pikalt pidutsenud mehed jäävad peapesust ilma. 8. märts võiks olla endiselt riiklik püha. Ennem tähistati meil töö juures naistepäeva kõvasti, mehed tõid lilli ja pidasid kõiki naisi meeles. Mulle on jäänud paljudeks aastateks meelde roosid, mille kinkis tookordne ülemus. Lilled õitsesid väga kaua ja mõelda vaid ? neil tulid juured alla ja hakkasid uusi lehti ajama. Loodan, et sellelgi naistepäeval võib mõni meeldejääv üllatus tulla.”
Kalju Jõgi, koolipapa:
“Kindlasti tuleb naistepäeva ka edaspidi tähistada, sest sellel pole poliitikaga mingit pistmist. Ainult osa naistest on emad, üks üldine naiste austamise päev peab ka olema, las emadel olla neid päevi kaks. Riigipühaks pole 8. märtsi mõtet enam tagasi teha. Üks tuttav ütles selle kohta, et kui naistepäev tehti töövabaks päevaks, solgiti see päev ära: ennem korraldasid mehed oma naiskolleegidele peo, pakkusid sööki ja jooki ning lubasid naised varem koju ja koristasid ise laua. Punase püha ajal tehti suur pidu aga päev varem, siis jäi koristamine ja nõude pesemine naiste kaela. Naistepäeva hommikul tuleb oma naist ikka meeles pidada: ega siis asjata öelda, et naist kiida hommikul, ilma aga õhtul.”
ARDI KIVIMETS
