Triip kui kujund on eesti rahvakunstile igiomane: meie rahvariideseelikud on valdavalt triibulised ning triipe on esiemad kudunud ka katte- ja põrandavaipadesse. Möödunud aastal kokku pandud rändnäitusekomplektis “Triibuvaip” annavad paarkümmend Eesti Tekstiilikunstnike Liitu kuuluvat kõrgharidusega kunstnikku edasi oma visiooni triibust. Ja see visioon on enamasti rõhutatult kaasaegne. Niisama kaasaegne on mitme osaleja visioon vaibast kui niisugusest: traatvõrku paigutatud klaastorusid (Anne Tootma “Sära”), kilesse õmmeldud riidetükke ja kuivatatud lõhnataimi (sama autori “Con amore”) või köide põimitud elektriküünlaid (Ilme-Anu Neemre “Tulukesed”) vaevalt et keegi mõnikümmend aastat tagasi vaibaks oleks nimetanud.
Kuigi kitsavõitu olud ei võimaldanud kolmekümnest taiesest koosneva ja varem juba mitmes Eestimaa paigas eksponeeritud näitusekomplekti suuremõõtmelisemaid töid Palamusel üles riputada, on üldpilt siiski muljetavaldav nii kõrge taseme kui ka teemale lähenemiste ja viljeldud tehnikate paljususe poolest. Enamik töid kannabki kõiki originaalseid ideevälgatusi hõlmavat määratlust “autoritehnika”. Ent näha on ka traditsiooniliste tekstiilitehnikate, näiteks gobelääni suurepäraseid näiteid.
Peen loodustunnetus
Traditsioonilisus ei lõhna sel näitusel kaugeltki igavuse järele. Ei saa ju kuidagi igavaks nimetada peenelt Eestimaa looduse värve ja kujundeid tunnetavaid vaipu, nagu Jõgeva Gümnaasiumi vilistlase Pilvi Blankin-Salmini “Pealtpoolt pilvi”, Miralda Pajumaa “Liivamängud”, Sigrid Huigi “Päikesetriip” või Tiiu Valdma “Kevade tulek”, “Suveöö” ja “Valge vaikus”. Niisama põnevad on abstraksemad triibumängud, nagu Erika Tammpere “Kaks triipu”, Malle-Maria Silla “Visioon”, Peeter Kuutmaa “Tõus”, Helen Kauksi “Meridiaanid” ja Ludmilla Swarczewska “Toon moodustab muusikat”.
On ka taieseid, millest aimub sotsiaalseid, psühholoogilisi ja sotsiaalpsühholoogilisi noote. Näiteks Ehalill Halliste on oma hallikas toonis kujundivaese vaiba raaminud justkui iidse talumaja seinast pärit robustsete laudadega ning pannud sündinud kooslusele tähendusrikka nime “Ääremaa”. Malle-Maria Silla “Lõimumine” viitab vähemasti nimes eurohõngulise võõrsõna “integratsioon” uudisvastele. Heli Kelti taiese “Otsetee” pealkiri võib olla inspireeritud nii Eesti tee-ehitajate viimase aja saavutustest kui ka inimeste seesmisest tarbest leida üha kiiremaid ja käepärasemaid variante eesmärgini jõudmiseks.
Hinge- ja mälutriibud
Huvitavaid tõlgendusi pakuvad veel kaks trükitehnika abiga sündinud taiest: Siiri Tammsalu “Vabajooks” II ja Milvi Thalheimi “Üks triip”. Esimesel on korduvaks kujundiks jalgratturid, teist võib tõlgendada kui heledat mälutriipu, millel jooksevad pildid kellegi (autori?) elu tähtsündmustest. Ainikki Eiskopi “Talvgi” ei tundu mitte niivõrd loodus- kui hingetalvena, aga mitte ainult külmuse või tühjuse, vaid ka puhtuse mõttes. Annika Künnapi kootud-heegeldatud “Kurviline triibuvaip” on selle kõrval üsna lõbus-vallatu vormi- ja kujundimäng. Kõige krooniks on aga näituse kuraatori Ene Parsi “Kuninglik kaltsuvaip”: suurejooneline ja -mõõtmeline kombinatsioon traatvõrgust ja kuldkarraga kaunistatud tumedast paelast.
Kui suuruselt jäi kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaal triibuvaibanäituse kui terviku jaoks natuke väikseks, siis muus mõttes on ta selle jaoks igati sobiv: lakitud laudseinad ja tekstiil moodustavad omavahel väga mõnusa koosluse. Nii et kel märtsikuu jooksul asja Palamusele, astugu kindlasti ka muuseumist läbi: selline näitus ei satu meie maile iga päev.
RIINA MÄGI
