Küsimusele, kas temast oleks võinud ka keegi muu kui põllumees saada, vastas Jaan Koll:
“Oleks võinud küll: meil oli vaid pool talukohta 30 hektariga, lapsi peres aga tervelt kuus. Kõik sellele maalapile toimetama poleks mahtunud, nii et arvatavasti tulnuks minulgi mõni teine elurada leida, aga siis tulid sõda ja küüditamine…” meenutas Jaan Koll.
Kui Jaan Koll koos ema ja kahe vennaga Siberisse viidi, oli ta 15-aastane, aga et perel toit laual oleks, tuli kohe tööle minna. Esimesel suvel karjatas ta kolhoosnike eralehmi, teisel suvel oli ta juba põllubrigaadis arveametnik, hiljem veel sepasell, kombaineri abiline, haakija, elektrik jne. Vahepeal käis kolm talve koolis ka. Lõpuks vaadati, et erinevalt paljudest kohalikest on ta kaine poiss ning saadeti autokooli.
“Vähemasti seal Novosibirski oblasti Severnõi rajoonis, kus meie olime, hinnati inimest töö järgi ega sõimatud väljasaadetuid kulakuteks ega fa?istideks. Eks kohalikudki olnud seal ju kunagiste poliitvangide järeltulijad. Olen sinna jäänud sõpradel hiljem kolm korda külas käinud ja iga kuu katsun neile ka helistada,” ütles Jaan Koll. “Kui pärast üheksa-aastast asumist koju tagasi tulime, siis siin asjad nii lihtsad polnud. Kolhoosiesimees Osvald Ansip oli siiski inimlik ülemus ja võttis ka meiesuguseid tööle.”
Kodumailgi proovis Jaan Koll majandis igasugused tööd oma naha peal ära: vedas sõnnikut, tegi heina, käis metsas riigi antud sanitaarraienormi täitmas ning pidas pikalt autojuhi ametit. Ent sealjuures ei jäänud haridustee jätkaminegi unarusse. Õhtukeskkoolile järgnesid agronoomiaõpingud EPA kaugõppes.
“Kui kõik kooliaastad siin ja Siberis kokku lugeda, peaksin suisa akadeemik olema,” ütles Jaan Koll muiates.
Agronoomidiplomiga mees pandi väiksemate majandite liitmise tulemusena tekkinud suure “Kevade” kolhoosi peaagronoomiks ning pärast esimehekski.
“Esialgu lubati, et ajutiselt, aga see “ajutisus” kestis lõpuks kolm kuud vähem kui kakskümmend aastat: asusin ametisse 1974. aastal ja maha panin selle 1993, kui kolhoosiaeg üldse otsa sai,” ütles Jaan Koll. “Alugses oli väga raske, aga kui Venemaale ja Ukrainasse müüdud suured kartulikogused võlad ära maksta aitasid, läks kergemaks. Viimastel kolhoosiaastatel seisid meil pangas juba miljonid. Sai elada ja rahvale palka maksta. Aga tolle aja majandamisest saavad aru küll vist ainult need, kes ise neil aastail majandijuhid olid.”
Kakskümmend aastat tagasi, Andropovi valitsemisajal, pääses Jaan Koll näiteks napilt kinniminekust, kuigi püüdis lihtsalt majandile kasu tuua.
“Hakkasime uues sigalakompleksis teistele majanditele võõrdepõrsaid kasvatama ja võtsime sada tonni, mis müüdud põrsad kaalusid, liha riigile müümise plaanist maha. Kuni keegi kaebas ja eriti tähtsate asjade uurija minult aru pärima hakkas, kuhu see liha jäänud on. Ka oma uhket kartulihoidlat poleks me riigi ehituslimiidi raames jagatud materjalidest ehitatud, vaid kõik sai Narva linna ?effettevõtetest kokku “kerjatud”,” ütles Jaan Koll.
Oma tollase tegevuse võttis Jaan Koll kokku humoorikalt: “Ega meie ei teadnud, et kommunismi ei tule: me ehitasime ikka töökodasid, et masinad ulu all ja masinameestel parem tööd teha oleks, rajasime karjafarme ja muud vajalikku. Uue kultuurimaja jaokski oli projekt ja raha olemas, aga hea, et see ehitamata jäi: kes seda nüüd ülal peaks.
Aga kui noored pintsaklipslased nüüd ütlevad, et tollal tööd ei tehtud, vaid ainult mängiti töö tegemist, siis see on tühi jutt. Tööd tehti, ja kuidas veel!” ütles Jaan Koll.
Majandijuht oli tollal aga see, kelle ukse taha tulid kõik abivajajad ning kellel ka ainsana mingi reaalne võimalus aidata oli: oli siis vaja koolimaja remontida, suurele perele parem korter anda, vanurile pensionilisa maksta või tee korda teha. Külanõukogu volitused piirdusid, piltlikult öeldes, sündide ja surmade registreerimisega. Sestap on Jaan Koll vähemasti palamuslaste keskmise ja vanema põlvkonna silmis austatud ja hinnatud mees: tema polnud selline ülemus, kelle kabinetiuks tavalise külainimese ees suletuks oleks jäänud.
Järgnevatel elukümnenditel tahaks juubilar Jaan Koll näha seda, et maal elu täie hooga käima läheks, et põllud haritud saaksid ja et maainimestele nende töö eest ka väärilist palka hakataks maksma. Ja et peredesse jälle rohkem lapsi hakkaks sündima: muidu sureb Eesti riik tema meelest varsti loomulikku surma.
Vanusele vaatamata ei pea Jaan Koll niisama pensionäripõlve, vaid ikka natuke talu ka. Möödunud sügisel, kui põllusaak teist aastat järjest ikaldunud oli, lubas ta küll, et nüüd jätab põllud kündmata. Aga lõpuks ei pidanud tema põllumehenärv ikkagi vastu: ta hüppas traktori selga, kündis viis õhtut järjest pimedani välja ja pööras oma 12 hektarit ka seekord pahupidi.
Ühiskondlikku tööd on Jaan Kollil praegugi rohkem kui küll: ta on mitmendat korda valitud Palamuse vallavolikogusse ning kuulub lisaks sellele volikogu kolme komisjoni koosseisu. Nii et memuaaride kirjutamiseks ei jää tal just palju aega. Aga kirjutama neid kasvõi lastele-lastelastele mälestuseks tema arvates peaks.
“No seal Siberiski juhtus nii uskumatuid lugusid, mida võiks vabalt Bingo-loto saatesse rääkima minna,” ütles juubilar muiates.
RIINA MÄGI
