Maaelu ongi tugevatele

Tänasest lehest võib lugeda suurt lugu elust Sadukülas. Väike küla, mis jääb täpselt Jõgeva ja Põltsamaa valla piirile, on tõmbekeskusest täpselt sama kaugel kui enne valdade liitumist. Ehk müstilist valget omavalitsuse laeva, mis tooks rikkust ja õnne, haldusreformiga ei saabunudki. Ja vaevalt, et seda keegi üldse kunagi ootaski.
Maaelu oma ilus ja valus sõltub ikka sellest, kuidas seda vaadata. Kui otsida rusuhunnikuid, lagunenud hooneid ja halba, siis seda leiabki. Aga otsides ettevõtlikkust, positiivsust ja töötahet, pole sellestki puudust. Ja pole vahet, kas tegemist on Jõgeva, Puurmani, Saduküla või Tallinnaga. Täpselt seda, mida otsid, seda ka leiad.
Saduküla näitab, et kui tahta, saab küll. Saab rajada ettevõtte, suure või pisikese, saab kogukonnas toimetada või lihtsalt tavapärases kulgemises elupäevi mööda saata. Vaikuses, rahus, ilma suurema kisa ja kärata. Lilled õitsevad, linnud laulavad ja ehk tuleb mõnikord mõne metsloomaga hommikust kõnniringigi jagada.
Elu maal pole võimatu. Tõestas ju film „Siin me oleme”, et isegi väikesel Muhu saarel, nii uskumatu kui see ka pole, on elu. Ehk ei mõistagi Kohviveski-sarnased härrad-prouad, et tegelikult on elu täpselt nii hea, kui heaks selle ise elame. „Me oleme Tallinnast ja maksame!” võis aastal 78 ju veel midagi tähendada. Tänapäeval on kuraasikas ja kapriisne suurlinnavurle käitumine lihtsalt naljakas. Ja eks need, kes tallinlastele või tartlastele maha jäädes järele lehvitavad, tõdevadki, et maal jäävadki ellu vaid tugevad.