Ehk saab abi loodusest

Mullu jõulude aegu Jõgevale kolinud Tõnu Õnnepalu räägib tänases persooniloos kirjandusest, kirjanikuks olemisest ja loodusest. Samal ajal kui Jõgeval käivad usinad käed, et valmistada Ukrainasse vajalikke maskeerimisvõrke, on paljusid halvanud ärevus, paanika ja teadmatus tuleviku ees. Kui ühel hetkel enam ei jaksa muretseda, tulevad ikka loodus ja kirjandus appi. Pole ju saladus, et eestlane on ikka maausku ning peab lugu pikast jalutuskäigust või metsas viibimisest. Ning hea kirjanduski pole paljude öökapilt kuhugi kadunud.
Ka Tõnu Õnnepalu tõdeb, et just Jõgeva rahulik aedlinnaelu on see, mis teda paelub. Pisikesed aiad, tagasihoidlikud majad, aga ka loodus ning kodu lähedal olev veekogu on need, mis annavad keerulises ajas natukenegi hingekosutust. Ja muidugi oskus õigel ajal uudisvoog lihtsalt sulgeda. See viimane on infoühiskonna peamine komistuskivi. On raske vajutada sulgemise nuppu, kui mõtled, millest kõigest võib samal ajal ilma jääda.
Kirjanik ütleb, et sõjad ja kriisid on võimalus näha ja mõista, mis elus tegelikult tähtsad on, mida me päriselt tahame ning mille poole püüdleme. Võtsime ju paljugi elu enne koroonaviirust liiga kergekäeliselt. Kuid elu, meie lähedased ja vabadus, mis siiani tundus nii lihtne, pole seda tegelikult iial olnudki.
Ka ennast ümbritsevat loodust ei märka siinolija nii nagu teised. Ajal, mil on end kergem välja elada sotsiaalmeedia kommentaariumis, võiks hoopis telefoni koju jätta ja metsa jalutama minna. Saaks pea selgemaks.