Rahu, ainult rahu

Tunglemist on poodides viimasel ajal aina enam. Tühjad riiulid ja puuduvad toiduained on muutumas tavaks. Kui koroonaaja algul soetati loetamatutes kogustes tualettpaberit ja kuivpärmi, siis nüüd läheb kaubaks sool, sooda ja äädikas. Aga ka kohv, kuivained ja kõik, mis natukenegi kauem säilib. Suur osa on tõigal, et kauplused kaotasid riiulitelt soodsama Venemaa ja Valgevene kauba. Teise osa on elanikud juba kodustesse kappidesse ära peitnud.
Tõsi, ühelt poolt peaks majapidamises igasuguse kriisi tarbeks olemas olema patareisid, puhast joogivett, konserv ja teadmine, kuhu minna ja kust infot saada. Pelgalt soola- ja kohvivaruga kriisiseisus siiski kaugele ei purjeta. Selle asemel, et ainult kuivaineid varuda, tuleks kriisis toimetamise plaan esimesena paika panna. Alles siis tasub kauplusesse tormata. Praegu tasub meenutada Karlssoni sõnu, mis manitsevad rahule.
Ka kõrgenenud kütusehind tekitab elanikes pahameelt. Ühelt poolt ongi küsitav, kuidas hind kujuneb ja kas hinnatõus kõikjal võrdselt on ikka õiguspärane. Teisalt peame aduma, et praegu on kõrgemad hinnad lettidel ja posti otsas hind ka meie vabadusele. Ehk tasuks korraks mõelda, et võib-olla võtta nädalavahetuse sõit ette pigem rongi või bussiga, aga vähemalt ei pea pommivarjendis mõtlema, kas tee, mida mööda lubatakse turvaliselt Euroopasse saada, ühel hetkel pommide alla ei jää. Vabadusega kaasneb praegu hind ja seda tuleb ka paraku maksta.