Aitame teisi ennast kaotamata

Üle nädala kestnud sõda Ukrainas näitab iga päevaga võikamat palet. Esimesed sõja eest pagenud inimesed on üle piiri turvalisse Euroopasse jõudnud ja võivad viimaks korragi hinge tõmmata. Muidugi jääb hirm kodumaa eest võitlusse jäänud isade, vanaisade, abikaasade ja poegade eest kõigi tulnute südamesse.
Eestlased on nende päevadega avanud paljudele sõjapõgenikele oma koduuksed ja südamed. Omavalitsused on võimaldanud esmased paigad, kus end turvaliselt ja hästi tunda, kohalikud ettevõtjad pakuvad tulijatele tööd. Koolid peavad plaani, kuidas aidata neid lapsi, kes koos emadega kodumaalt põgenesid. Hariduseta ei tohi keegi jääda.
Esimesed perekonnad on ka maakonda jõudnud ja neid on lähipäevil lisandumas. Paljud siinsed ettevõtjad, kelle ridadesse ukrainlased kuuluvad, on töötajate lähedastele juba oma abikäe ulatanud.
Viimasel nädalal on muremõtted ja ärevus saanud ilmselt igaühe lahutamatuks kaaslaseks. Tundub, just kui ei tohikski oma igapäevast rõõmu tunda, sest kogu maailmas toimuva kõrval tundub see kohatuna. Tavalised tegevused, mis muidu pakkusid elevust, paistavad nüüd just kui priiskamisena. Ent tegelikult on praegu vaja enam kui kunagi varem jätkata oma igapäevaelu ja rutiiniga. Sest need aitavad meil hoida vaimset tervist ja tasakaalu.
Öeldakse, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Putin on lause esimest osa selgelt täna tõestanud. Tõestame siis inimestena, et armastus kaasmaalaste, sõjapõgenike ja ennekõike iseenda suhtes peab püsima. Vankumatult. Aitame raskel ajal teisi, aga ka iseennast.