Ja õigusega, sest praegu jätkub Toompea saalis endisi maavanemaid nii opositsiooni poolel punase kui koalitsioonisaadikute seas rohelise hääletusnupu vajutajate hulka. Mis võis olla selle põhjuseks?
Loomulikult talitas riik õigesti, kui ta 90-ndate aastate algul maavanemad ametisse määras. Vabariigi Valitsus vajas siis kohapealset käepikendust. Kui viieaastane ametitähtaeg otsa sai, pikendati seda kohalike omavalitsuste esindajatega kooskõlastades veel sama tähtaja võrra.
Paar maavanemat vahetasid ka ametit, enamus aga jätkas rahulikult. Riigis vahetusid peaministrid ja valitsused, vallavanemad pelgasid kohalikke valimisi, linnapead kukkusid ametist mõnel pool lausa igal aastal.
Maavanematest kujunes otsekui ainus tugi ja võim, kes kogu selle poliitilise virr-varri taustal stabiilselt edasi troonisid. Oma tegevusest andsid nad ministritega võrdväärselt aru valitsusele, samas poliitilist umbusaldust või edaspidist võimalikku valimiskaotust pelgamata.
Maavanem kui kohtunik
See, et igas maavalitsuses töötajate arv võrreldes esialgsega on oluliselt suurenenud, pole isegi enam mitte avalik saladus. Ka kohalikud omavalitsused peavad maavanemale kui kohtunikule otsa vaatama, sest on ju valla- ja linnavolikogude üksikaktide üle järelevalve pidamine samuti üks tema kohustusi.
Ja maakondadesse tehtavad riiklikud investeeringud saavad üldjuhul alguse ikka maavanema taotlusest ja oskuslikust tagatrepitööst pealinnas. Ega ükski piirkond riigi rahast kunagi päris ilma ka ei ole jäänud. Alati on maavanematel oma töö viljana midagi ette näidata.
Kuuldavasti olevat mõnel pool väiksemad vallad oma huvide kaitsmisegi kangemate omavalitsustega vaieldes täiel määral maavanema õlgadele sättinud. Ja ei ole siis maavanemate süü kui mõned neist kaldusid arvama, et neist jääbki kohapeal sõltuma kõik, kui vahest päikesetõus ja -loojang välja arvata.
Suur oli aga paljude üllatus, kui mitmete maavanemate Riigikogusse minemise järel elu nende kodumaakonnas jätkus. Nii riigi- kui kohalik võim funktsioneerisid edasi. Ilmselt seetõttu on ka poliitikud asunud praeguseks maavanemate funktsioone, alluvussuhteid ja ametissenimetamist ümber vaatama. Esimese pääsukesena jõudis eelmise aasta 20. oktoobril Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmete töölauale minister Jaan Õunapuu ettepanek, et edasiselt peaksid maavalitsused kuuluma siseministeeriumi struktuuri, maavanem aga alluks siseministeeriumis ametis olevale regionaalministrile.
Mitu tulutut seadusemuudatust
Olulise muudatusena soovis minister, et maavanema nimetaks regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus ilma kohalike omavalitsuste esindajatega kooskõlastamata.
See on ka mõistetav, sest ega bussifirmadki pea piletikontrollija isikut reisijatega kooskõlastama. Mullu 12. novembril aga palus minister Õunapuu oma kirjaga, et eelnimetatud muudatusi siiski Riigikogus arutama ei hakataks. Kas avaldas talle selleks survet endiste ja praeguste maavanemate ühine huvirühm või hoopis mõni erakond, kes, olles paljudes kohalikes omavalitsustes võimul, nägi maavanema kandidatuuri kooskõlastamises või kooskõlastamata jätmises üht oma võimuatribuuti, mine võta kinni.
Vürstide aeg hakkab ümber saama
Midagi on aga siiski endiselt teoksil. Nimelt esitas 13. jaanuaril justiitsminister Ken-Marti Vaher omakorda parlamendi põhiseaduskomisjonile arutamiseks 10 ettepanekut, mis valdavalt kattusid Jaan Õunapuu omadega.
Täiendavalt on veel märgitud, et maavanema kandidaat tuleb valida avaliku konkursi korras, maavalitsuse eelarve kinnitab regionaalminister ja et õigusaktidena antakse välja senise maavanema korralduse asemel maavalitsuse korraldusi.
Kuluaarivestlustes on paljud parlamendiliikmed ka neid muudatusi pooldanud. Ikka nii, et omavalitsusliidud ajavad valdade ja linnade ühiseid asju, maavanem seisab riigi huvide eest ja teostab kohalike omavalitsusüksuste üle järelevalvet maakonnas, kuid regionaalminister tema ülemusena vastutab nende küsimuste eest riigi tasandil tervikuna. Igal juhul on d?inn pudelist välja lastud ja aeg, mil mõned maavanemad end otsekui osastisvürstiks oma territooriumil pidada võisid, hakkab tasapisi ümber saama.
Väino Linde, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, Reformierakond
