Vahepeal moodustavad teekäänakud justkui omamoodi vaateplatvorme kord Jõgeva, kord Laiuse suunas. Kui oled kogu nelja-viie kilomeetri pikkuse Vilina küla tee läbi sõitnud, tundub, nagu oleksid Eestimaa looduse mitmekesisusest ja ilust tõeliselt täiusliku pildi saanud.
Küla eripära on ilmselt olude sunnil rajatud erineva kõrgusega hoonete vundamendid. Keldrid on tehtud mäekülgedesse ning siin-seal on kunagi sel moel mõned kõrvalhoonedki ehitatud.
Nii silm- kui ka otseside on alati olnud ka Laiuse ja Jõgevaga. Esimene jääb küla keskelt kolme kilomeetri kaugusele ja seal on kirik, seltsielu keskus ning muud elutähtsad kohad, ajalooliselt välja kujunenud sidemed ning paigad.
Laiusest umbes kaks korda kaugemal on Jõgeva linn, kuhu autoga on umbes veerandtunni tee ja Mäealuse bussipeatuses peatuvate bussidega pääseb kolme krooni eest. Omal ajal oli külast läbi soo Jõgevale viinud ka otsetee. Seda mööda sai hobustega turule sõita.
Kalevipoja sängis hullamas
Vilina on väga vana küla, millele viitab ka Johan Kõpp oma raamatus “Laiuse kihelkonna ajalugu”. Nimelt on juttu sellest, kuidas seal suure katku aegu 1711. aastal palju rahvast hukka sai ning kuidas elu külas edaspidistel aastatel kulges.
Rauaajast pärinev muinaslinnus ehk Kalevipoja säng kõneleb aga esimese aastatuhande teise poole linnamäest. Linnamäeks on külarahvaski seda keset küla asuvat väikest kõrgendikku kutsuma harjunud. Siia paigutatud tähis tunnistab, et koht on võetud riikliku kaitse alla.
Muistendite järgi on see koht üks Kalevipoja sängidest ning kui hoolega vaadata, annab linnamägi sängi kuju koos päitsi ja voodiservadega ka välja. Linnamäe kõrval on aga üsna soine org.
Kõneldakse ka omal ajal ümber linnamäe leidunud arvukatest allikatest ning sellestki, kuidas sealtsamast olevat kunagi isegi turvast lõigatud.
Nagu kinnitavad linnamäe juures elavad Helja ja Ernest Vaher, olevat oru ehk kohalikus kõnepruugis oidu sügavus kuus ja pool meetrit. Seda tunnistavad mõned aastad tagasi korraldatud mõõdistused. Mõnedki kunagised allikad olevat aga hilisemate maaparandustööde käigus nüüdseks ära kadunud.
Helja Vaher, kes on linnamäe kõrval asuvas talus üles kasvanud, mäletab aegu, mil otse Kalevipoja sängis oli võrkpalliplats, kus tihti poole ööni palli taoti. Lapsi oli olnud oma külas viiekümnendatel aastatelgi päris palju ja mängijaid tuli tihti kokku ka mujalt, Kuremaalt ning Jõgevaltki.
“Üks põlvkond on linnamäel mängides kindlasti suureks saanud, palli tagunud, möllanud ja tagumist paari mänginud, nii et sinna ainsatki rohukõrt kasvada ei saanud,” teab Helja öelda. Kui ta ise pärast mujal elamist koos perega uuesti ringiga koju tagasi jõudis, oli linnamägi lepavõsa ja vaarikavarsi täis kasvanud. Vanas kodus ette võetud ümberehitustega ühel ajal asuti puhastama ka linnamäge ning suve jooksul saab sealt nüüdki kahel korral rohi ära niidetud.
Kõik ilmalaanes laiali
Esimese Eesti Vabariigi aegadega võrreldes on nüüdses Vilinas muutunud väga palju. Põliselanikest on külla jäänud vaid vähesed. Kokku on külas praegu 20 majapidamist ja püsivalt elab siin 30 – 35 inimest.
“Vahepeal oli päris hull lugu ? tundus, et ainult vanad jäävadki. Nüüd on juba viies majas mujalt tulnud nooremad inimesed, kes hooned uuesti üles ehitanud,” räägib Helja.
Seniste põliselanike järeltulijatega on läinud enamasti nii, et kes küpseks saab, lendab siit minema. “Liialt targad lapsed on kasvanud siin peredes, et mööda maailma laiali lähevad,” leiab täna Sepa-Mäealuse talu vanim peretütar Riina.
Riina ema Endla Ohandi ja Helja Vaher mäletavad selgesti neid aegu, kui külas oli ühine rehepeksumasin, mis ühest külaotsast teise vilja peksmas käis. Nad meenutavad ka külarahva sõnnikuveotalguid ja muidki ühistöid.
Külasüdame majadekobar on ilmselt alguse saanud sellest, et üht talu on hakatud hiljem mitmeks jaotama. Hilisemal ajal, kui elu muutus ja elanikud vaheldusid, jäi omavaheline läbikäimine endiselt võrdlemisi tihedaks. Lapsed käisid ühest õuest teise ja ringiratast kulges majadevaheline teegi. Võõras aga ei pruukinud majade vahel hästi orienteeruda. Vanemad inimesed pajatavad praegugi, kuidas sant olevat majast majja käies ringiratast ikka samasse kohta tagasi jõudnud, kus pere laua ääres istunud ja kartuliputru söönud ning ise imestanud: “Huvitav, et igal pool on täna kartuliputru keedetud.”
Kas asi just päris nii oli, aga omapärasest majade paiknemisest kõneleb see ometi. Praegu elatakse selles majadegrupis siiski suhteliselt omaette ja tee lausa õuedest enam läbi ei käi.
Sepa-Mäealuse põlistalu
Endla Ohandi Sepa-Mäealuse talust on oma 88 eluaastaga praegu Vilina küla kõige vanem elanik. Kui paljud tema isapoolsed põlvkonnad selles Laiuse mäe külje all asuvas talus enne teda elanud on, ei oska ta täpselt öeldagi. Teab aga kindlalt, et siin on elatud väga ammu.
Vähemasti kiviaed, mis külavahetee äärde jääb, kannab aastaarvu 1866. Praeguse elumaja oli Endla vanaisa ehitanud peaaegu sada aastat tagasi. Kiviaed on tehtud ilmselt rohkem mäeveerult pudenevate kivide kaitseks. Maja mäepoolne vundamendikülg on tulnud muidugi tunduvalt madalam ehitada kui tagumine, mis soo poole jääb.
Nii tuleb sealt aknani pääsemiseks võtta redel. Kartulikelder on aga mäekülje langust kasutades võidud rajada nii, et kartulid saab tee poolt sisse lasta ja alt õue poolt on neid lihtne saada. Lume sulamise aegu peab aga vee juhtimisega eriti hoolas olema, et see majale lausa peale ei jookseks. “Enne oli meie all tüma soo, nii et ei kandnud loomagi. Mäest jooksis vesi peale, siis sai maid torutama hakatud,” räägib Endla.
Veel varem pidi aga olema siinmail päris suur ja tugev kuusemets, sest kui Endla isa ja vend põldu rajasid, oli neil tulnud üpris võimsaid kännumürakaid välja juurida.
Endla isa oli väljaõppinud aednik ning pidas seda ametit Võnnus, kuhu ta koos perega kolis ja kus Endla ka ilmavalgust nägi. Võnnust mindi aga hiljem Venemaale ja isa hakkas aednikuks suures mõisas. Siis tuli esimene ilmasõda ja revolutsioon ning mõisad võeti üle. Endla oli kaks ja pool aastat vana, kui vanaisa kutse peale Vilinasse tuldi.
Nii on tema elanud siin kogu oma teadliku elu ning kogenud kõiksugu aegu. Viis aastat enne kolhooside aega on tal tulnud asjaolude sunnil üksipäini talugi pidada. Ta teab ka, et selles talus on olnud ammu enne teda tugevaid ja ettevõtlikke peremehi, linakaupmehi, seppi ja teisi asjamehi, hobustega on vilja isegi Pärnusse veetud jne.
“Sündinud olen ma Saar, aga viimased Saared on nüüd juba kabelis. Minu pärast eesti rahvas ikka välja ei sure, sest kolme lapse peale on mul kümme lapselast olemas,” ütleb Endla.
Tallinna ja Sompa kaudu koju tagasi
Kui majadekogum Laiuse voore turjal moodustab justkui omamoodi küla keset küla, siis sealt omakorda Vaherite majapidamist üles leida tundub võõral olevat päris keeruline, sest see on puudesalude, orgude ja kõrgendike sisse osavalt ära peidetud.
Omal ajal oli siinne talu kandnud nime Pritsu A, nüüd on sellest aga saanud Vahtrasalu. Selles on koos pererahva endine nimi Lindsalu ja praegune perekonnanimi Vaher.
Kuigi perenaise Helja side koduga pole kunagi katkenud, on ta vahepeal üle kahekümne aasta kaugemal elanud ja töötanud. Kümme aastat töötas ta Tallinnas trükikojas Ühiselu ning Tallinnas tutvus ta ka tollal TPI lõpetanud mäeinseneri Ernestiga, kust elu neid kolmeteistkümneks aastaks Sompasse viis ning kus sündisid ka pojad Enn ja Ain.
Pereisa Ernest, kellest kaevandusetöö tõttu noor pensionär sai, hakkas Vilina külla elama asudes laudast ja rehealusest tube juurde ehitama. Vahepeal püüti ka talupidamist arendada ning peeti kolme lehma.
Nüüd on Vaherid juba pikemat aega veendunud kitsepidajad ? alates sellest, kui lapsed pereemale sünnipäevakingiks imearmsa kitsetalle tõid. Kitsed teatakse olevat Vilina külas veel mitmeski teises peres.
“Kitsega on üsna vähe hoolt ja heina jõuab tema jaoks vabalt ka käsitsi ära teha,” kiidavad Vaherid. Külarahvas teab rääkida, et küla teise otsa, Kuremaa metsa äärde on tulnud uued elanikud, kes kasvatavad hobuseid.
VAIKE KÄOSAAR
