Eda Allsaar, raamatupidaja:
“Vägivalda kohtab parasjagu, meie väikese Eesti kohta liiga palju. Õnneks pole mul sellega probleeme olnud, kuid ajakirjandusest loetu või telekast nähtu, mida kõike inimestega tehakse, tekitab hirmujudinaid. Inimesed võiksid olla sõbralikumad. Räägitakse kooli- ja perevägivallast — see on õudne. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saab pere üldse elada, kui teineteisest ja lastest lugu ei peeta. Arvan, et tagakiusatavaid lapsi on alati olnud, aga nüüd on asi päris hulluks läinud. Minu kooliajal kiskusid poisid vahel tüdrukuid patsist või müksasid, aga see oligi kogu lugu. Aga et nüüd kaklevad ka tüdrukud, see on minu jaoks uus asi. Ajakirjanduses on palju juttu laste õigustest, aga kohustustest räägitakse vähe. Lastele annavad vägivallatsemiseks eeskuju ka tobedad filmid, mida TV pidevalt näitab. Arvan, et ükskord hakkab inimlikkus tagasi tulema.”
Hans Valdmaa, pensionär:
“Vägivalda on palju, kuid tihti on see varjatud. Just perevägivald ja vaimne vägivald töökohtadel. Kui ülemus tahab ikka töötajast lahti saada, siis nöögib ta teda nii kaua, kuni mees vabatahtlikult lahkub ja ettevõtjal pole vaja koondamisraha anda. Arvan, et meie seadusandluse leebus soodustab vägivalda. Koolivägivalda on aga minu arvates veidi liialdatud. Lapsed on hellakeseks läinud, ajavad vaid oma õigusi taga. Õpetaja ei tohi neile kurja pilguga otsagi vaadata, kohe loetakse seda laste ahistamiseks. Poistevahelist nügimist on koolis ikka olnud. Võtame või Tootsi, kes Kiirele tahtis naha peale anda. Eks memmepoeg olnud selles ka ise süüdi, mis ta siis käis köstrile teiste peale kaebamas.”
Harri Andruse, ehitustööline ja autojuht:
“Esineb nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Seda eriti nende hulgas, kes pole leidnud endale mõistlikku tegevust ja kohta ühiskonnas ning tahavad oma energiat teiste kallal välja elada. Nagu suurriigid, nii võitlevad ka inimesed oma koha pärast maailmas, kuid paraku tehakse seda vägivaldselt. Vägivald sünnitab uut vägivalda ja nii see kestab. Kindlasti on üheks vägivalla põhjuseks raha, kas selle puudus või mõnel ka paljusus. Raha pärast lähevad paljud hukka. Ka tööpuudus ja kindlustunde puudumine oma tuleviku suhtus soodustab vägivalda. Varaste ja kurjategijate suhtes on karistused liiga leebed. Ma ei poolda vägivalda, kuid mõrvaritele peaks määratama eluaegne vangistus või veel karmim karistus.”
Hillar Kalam, ettevõtja:
“Piisavald vägivaldne. Meedia ongi hakanud viimasel ajal rohkem halba esile tõstma, headusest kirjutatakse vähem. Räige kapitalism on tinginud materiaalsete hüvede ja raha võimu ületähtsustamise, inimlikkus ja eetilised väärtused on jäänud tagaplaanile. Austus ja viisakus teiste vastu, samuti hirm karistuste ees on vähenenud. Humaansust on vähe, teisalt jälle liiga palju. Minu ja teistegi maksumaksjate suhtes on aga seegi vägivald, et peame mõnda paadunud kurjategijat või sarimõrvarit pärast kohtuotsuse langetamist kaua aega vanglas hoidma, ja seda küllaltki mugavates elutingimustes. Ebaõiglane on, et ohver peab hakkama tema kallal vägivallatsenu sööki, peavarju ja heaolu kinni maksma. Raskete kuritegude eest on meil karistused leebed.”
Arved Laas, Automi esimees, sõiduõpetaja:
“Elan stabiilset ja rahulikku elu, olen pidanud sama töökohta juba 27 aastat, ajan oma rida ja pole vägivalda tundnud. Ei ole mina teistele ega keegi minule haiget või halba teinud. Nüüd aina räägitakse, et kodus ja koolis, sõjaväes ja lasteaias, vaat et igal pool on suur vägivald. Mina pole ei koolis ega kolm aastat vene kroonus olles küll vägivallatsemist näinud. Olime sõbrad ja saime hästi läbi. Nüüd on läinud poisid vist veidi äpumaks- nagu keegi sõrmega torkab, kukub põlvili ja kisab, et teda ahistatakse. Eks mõni, kes puutub teise vara, võtab raha võlgu ja tagasi ei maksa või teeb muid sulitempe, on ka ise süüdi, et teised kasutavad tema kallal vägivalda. Seadused on leebed, mõni mõrvar läheb vaid mõneks aastaks vangi, siis tuleb välja ja tapab edasi.”
Aime Roomet, koduperenaine:
“Inimlikkus on vähe, üksteise vastu ollakse väga õelad. Noored on läinud ülbemaks ja on endast väga heal arvamusel. Lugupidamine ja austus vanemate inimeste ja õpetajate vastu on kadumas. Tänapäeval on ju suur vabadus, kooliski võivad lapsed teha, mida tahavad. Õpetaja ei tohi midagi öelda, muidu ta ahistab ja lastakse töölt lahti. Palju ongi tööalast vägivalda, sest hirmust kaotada töökoht ollakse ülemustega alati nõus ja lepitakse kehva palgaga. Ja seegi on suur vägivald, et kõrge vanuseni töötanud inimene saab pensioniks vaid sandikopikaid. Ja mis see lastetoetuse rahagi on. Rikkamad, senini suurt palka saanud emad saavad lapse eest rohkem, vaesemad peavad ajama läbi vähesega. Vägivald on seegi, et riik ei toeta oma kõiki inimesi.”
ARDI KIVIMETS
