Eesti näide kinnitab seda reeglipärasust. Aastavahetuse ennustusi täis ajalehtede – ajakirjade trükiarvu isegi mitmekordistati ja kõik nad on ka müüdud. Ehk näitab see kõige ilmekamalt, et eestlaste usk paremasse tulevikku pole peale ühtteist aastat taasiseseisvust jõudnud kuigi kindlale alusele. Parlamendivalimisedki on võidetud sarnaste korda nõudvate loosungitega: “Plats puhtaks”, “Pätile malka – politseile palka”, “Vali kord”. Kuivõrd selline korduv korranõue on õnnestunud, jääb ajaloo otsustada. Jälgisin mõned päevad, kuidas toimub hääletamine Eesti ühes suuremas noorte internetiportaalis rate.ee. Seal küsiti lihtne küsimus: «Kuidas suhtud Eestisse?” Vastanute, keda oli üle neljakümne tuhande, hääletustulemuste protsendiline suhe jäi vaatlusajal enam-vähem samadesse raamidesse. Pooled noored (48-49%) tunnistasid, et nad hoolivad Eestist palju, 15% pidas ennast Eesti patriootideks. Samas leidus veerand (26 protsenti) variantidele vastanuist, et Eestis on tore, aga elada tahaks mujal. See arvamuse avaldajate hulk tõi silme ette hiljuti teleris nähtud Soomes töötava arsti, kes vastas olemuslikule küsimusele õnnest nukralt ja otse. Ta saaks seda olla ainult elades ja töötades Eestis. Eelpoolmainitud noorte inernetivastajate 26 protsenti peavad tulenevalt arusaadavatest riiklikest sammudest äratundmisele jõudma, et siin hoolitakse neist ja Eesti on neile parim paik õnnelikuks olemisel. Ja loomulikult peavad sama tundma ka teised Eesti elanikud.
Ettevaatlik algus
Ometi võib eelmise aasta märksõnu jälgides hoomata olulisi muutusi üleüldises mõtlemises. Ajalehtedes ilmuvates kirjutistes ilmub üha sagedamini üks sõna – hoolivus. Esialgu on hoolivuse mõistet ettevaatlikult kasutatud, sest seda on siiani häbenetud.
Kõigi seniste valitsuste eesmärk on leidnud väljenduse abstraktse vabaduse eelistamises. Sellest tulenevalt on olnud esiplaanil niinimetatud tugeva isiksuse kultus. Siiani on peetud tähtsamaks tagada üksikisiku õigust areneda, ka teiste kaaskodanike arvelt. Nii see toimibki, enamuse huve liiga vähe arvestades.
Küllap riigi käivitamise seisukohalt on see olnud optimaalne. Riik kehtestas reeglid ja isik vaatas ise, kuidas hakkama sai. Muidugi kui ikka sai hakkama. Aga seda on reeglit on raudselt järgitud.
Mõttemallide muutumine
Minu arvates on korda on üritatud luua ja peab tunnistama, et mõnikord edukalt, mõnikord mitte nii väga. Samas on unustatud, et üleriigiliste otsustuste mõju peab tooma heaolu enamusele kodanikest. Seda viimast me kahjuks väita ei saa. Sõnades on oldud küll lubadusterohked, kuid hoolivus tähendab siiski ka lubaduste täideviimist.
Hoolivusel on kõikehõlmav olemus. Tal on oma koht kodanikuühiskonna kõigil tasanditel. Alates perekonna alustaladesse kuulumisest, lõpetades kõrgema poliitilise organisatsiooni, erakonna peamiseks põhimõtteks olemiseni. Riikliku koosolemise edu saavutamise eelduseks on võimalikult paljude huvide arvestamine. See ei saa olla mingi paberi koostamine ja allkirjastamine. See saab peamiseks alles ühiskonna üldise suhtumise muutumises.
Inimelu peamine eesmärk on olla õnnelik. Riigi ülesanne on teha see inimesele võimalikuks. Sellega, et ta hoolib kõigist. Praegu veel seda pole, aga eelmisel aastal tekkis esmakordselt tundmus, et lõpuks ometi hakatakse selles suunas liikuma. Eesti endised mõttemallid murenevad. Lihtsalt ei tule miski, kedagi ei saa vägisi õnnelikuks teha.
Andrus Villem, politoloogiamagistrant, Isamaaliit
15.01.2004
blog comments powered by Disqus
