Rando Omleri ilusad ja hoiatavad metsapildid

Rollikonflikt
“Kui lähed metsa hirmsa tahtmisega mõni hea pilt teha, ei pruugi asi sugugi õnnestuda. Samas võib juhuslikult ette jääda selline motiiv, et süda tilguks verd, kui aparaati kaasas poleks,” ütles Rando Omler.

Tõepoolest: seda, et sulle metsas näiteks karvapalli meenutav noor kõrvukräts, jänesepoeg, voolujooneline arusisalik, ämblikuvõrku mähkunud sookail, huvitav puu vms ette jääb, on võimatu prognoosida. Või seda, et talvine madal päike kuusetüvede vahel huvitavalt mängima hakkab. Muhkliku tüvega iidne künnapuu, mida ühel pildil näha võib, pole seevastu aga üldse juhuleid, vaid Omleri “vana tuttav”.

“Selle Põltsamaa vallas Lebaveres asuva künnapuu ümbruse korrastamiseks korraldasime keskkonnateenistuse rahvaga möödunud aasta kevadel talgud ja tulevikus on see koht plaanis vääriselupaigana kaitse alla võtta. Õnneks on ka omanik, kelle maadel künnapuu asub, asjast huvitatud. Muuseas, kohalike jutu järgi pidi see puu seestpoolt veel huvitavam olema kui väljast: tüve sees pidi olema nimelt õõnsus, kuhu mitu last korraga sisse mahub. Ainult et avaus, kustkaudu sinna ronida, on kusagil kõrgemal, nii et maapinnalt vaadates ei paistagi see kätte,” ütles Rando Omler.

Töö pärast tuleb metsandusspetsialistil metsa minna tavaliselt mõne metsateatise välja andmise asjus. Ent igal aastal tuleb tal inventeerida ka teatud aastakäigu lageraielanke, et kontrollida, kuidas ja kui palju neilt lõigatud on ning kas ja kuidas mets seal uuenenud. Möödunud aastal vaadati näiteks üle 1999. aasta langid.

“Selliste töiste metsaskäikude tõttu satun sageli sinna, kuhu muidu ei satuks. Nii et pean oma ametile ses mõttes tänulik olema,” ütles Rando Omler. “Samas kipub minu kui metsandusspetsialisti pilk mind kui fotograafi teinekord segama: esiplaanile nihkuvad mitte kaadri kompositsiooni, vaid metsanduse seisukohalt olulised detailid.”

Ruttu rikkaks
Loomulikult torkavad Omlerile valusalt silma need paigad, kus metsale või metsaalusele pinnasele kurja on tehtud. Kurja tehakse metsale tema meelest nii sellepärast, et tänapäeva inimesed on lihtsalt metsast võõrandunud, kui ka sellepärast, et metsamaterjali müümine on praegu üks käepärasemaid võimalusi kiiresti palju raha teenida. Eriti vähe läheb see, kuidas tema maa pealt metsa raiutakse või välja veetakse, tavaliselt korda linlastele, kes ootamatult esivanemate metsa omanikuks saavad. Rüüstavas stiilis raiete kõrval on Rando Omleri sõnul aga probleemiks tõusnud lõhutud metsateed ja rikutud metsaalune pinnas.

“Vanasti raiuti metsa ja veeti seda välja eelkõige talvel. Nüüd aga vajavad tööstused metsamaterjali aasta ringi ja kui mets või metsatehnika liisinguga ostetud, nõuavad liisingufirmadki aastaajast sõltumatult oma raha tagasi. Seepärast veetakse metsa välja igasuguse ilmaga. Tõsi: talved on soojemaks ka läinud, nii et metsaveoks sobivat aega on ka lihtsalt vähemaks jäänud,” ütles Rando Omler. “Kui raietega seonduv on metsaseadusega üsna täpselt reguleeritud, siis metsaaluse pinnase tallamise ja teede lõhkumise osas on asjad natuke segasemad, mistõttu mõjuvaid karistusi pole võimalik rakendada. Samas taastub senine taimekooslus tallatud metsapinnal väga aeglaselt. Kui üldse taastub.”

Tegelikult on ka Neanurmes elav Rando Omler ise metsaomanik, ainult et toda pooltteist hektarit majatagust metsa ta mingi tõsise majandusobjektina küll ei käsitle, vaid ikka rohkem sellena, mis kodust õige kodu teeb. Küttepuud lõikab küll oma metsast, aga see on ka kõik.

RIINA MÄGI