Taluperenaised, Euroopa Liit ja talurahvakultuur

Rohkem viitsimist ja üksteise toetamist
Sellest, mis võiks oodata Eestimaa taluperenaist Euroopa Liidus ja millega tal arvestada tuleks, oli kõnelemas Jako Jaagu Jõgeva maavalitsusest. Eesti Maanaiste Ühenduse esinaine Tiiu Soans, taluperenaine Harjumaalt, rääkis pikaajalisele ühenduse eestvedamisele ja oma talu kogemustele toetudes vajadusest järjepidevalt ja sihikindlalt tegutseda ning üksteist võimalikult kõiges toetada.

Kui väikeses Eestis on mitmeid ühendusi, mis sisuliselt ühe asja eest väljas olles hästi tegutsevad, siis selle asemel, et omavahel koostööd teha, tunnetavad nad üksteises millegipärast pigem konkurente. Nii näiteks saaksid jõudusid ühendades palju enam korda saata ka maanaiste ühendused ja ühendus Kodukant.

Üle maa ühe suurema naisteorganisatsioonina kuulub Eesti Maanaiste Ühendus ja pool aastat tagasi loodud Eesti Naisühenduste Ümarlauda selle asutajaliikmena.

Loomisest peale pole aga ühtsust selleski ühenduses, sest erakondade naised on loonud oma koostööketi, seismaks ikka samade üllaste eesmärkide nimel nagu sooline võrdõiguslikkus ja kõik muu.

“Ilmselt tundsid Toompea erakonnad teistes ohtu,” arvab Tiiu Soans seepeale. Nii polegi siis ime, et mõnedki asjad takerduvad selle taha, et Eestis on vaat et igal naisel oma kett ja igal mehel oma partei.

“Meil valitseb rohkem kõiges ameerikalik kui euroopalik mõttelaad. Eurooplane ajab asju pigem vaikselt ja intelligentselt, ilmselt peame veel õieti õppima euroopalikult mõtlema,” on Tiiu Soans kindel.

Enda koolitamist, kuuldavamaks ja nähtavamaks muutmist peab Eesti Maanaiste Ühenduse eestseisja taluperenaiste jaoks äärmiselt tähtsaks. “Astuge mitmesse organisatsiooni, kui üks organisatsioon ei jõua kõikide asjadega tegelda. Minu ämm on rääkinud, kuidas tema omal ajal tegutses pidevalt kuues-seitsmes ühenduses.

Lektorid toodi kohale hobustega, päeval tehti oma talutöö ära. Meil öeldakse praegu ikka, et ei jõua. Öeldagu parem otse välja, et ei viitsi või ei taha,” avaldas Tiiu Soans arvamust, mille peale saalist keegi vastu kostis: “Jah, see on õige küll!”.

Emade ja vanaemade kaudu
Folklorist Mall Hiiemäe pajatas naistele peamiselt rahvakalendri tähtpäevadega seotud traditsioonilistest toitudest ja pärimustest. Ehkki võõrad kultuurid on oma mõjusid kaasa toonud, on eelkõige emade ja vanaemade kaudu säilinud oluline osa eestlaste kombestikust ja tavadest.

Eelkõige maarahvas ja maanaiste seltsid peavad Mall Hiiemäe sõnul lähtuma sellest, mis esivanematel olnud, talurahvakultuur saab tulevikku edasi kanduda aga just maanaiste tegevusega. Kombed, rituaalsed toidud, käsud ja keelud on püsinud sadu aastaid eestlaste veres ikka emade ja vanaemade kaudu.

“Eetilised normid on olnud eelkõige ju pereemade edasi anda, meestel on enamasti rohkem välitööd teha olnud. Ikka on naisliin öelnud, kuidas peab ja mida ei tohi,” leiab Mall Hiiemäe.

Omakultuuri ja kultuurilaenude seostamisel soovitab ta olla ettevaatlik ja hoiatab eelkõige äärmuste eest. Oma jäägu omaks. “Kui me saame võõraid mõjusid, ei tohiks ometi neid asju päris soustida,” on tema arvamus. “Tehke oma kodus ikka nii, nagu teie emad ja vanaemad ees on teinud,” peab ta kõige õigemaks.

Linnakultuurist on maale tulnud ja märkamatult juurdunud mõndagi ning kaduma on kippunud mitmed töödega seotud tähtpäevad. Üks, mida au sees hoida tuleks, on meie oma rukkileib, mis sellest, et hamburgerid tungivad peale ja enamikus Euroopa Liidu maades tuntakse pigem valget leiba.

Äksi koguduse kirikuõpetaja Urmas Oras kõneles kirikuaastast ja kristliku kalendri jagunemisest pühade- ja argiseks pooleks, traditsioonidest, hingeharidusest ja püsivatest väärtustest.

Oma, ehtne ja kõige parem
Seni, kuni arutlused käisid, oli vaheseina taha justkui võluväel ilmunud kaetud laud. Kirikuõpetaja luges söögipalve ning siis asuti üheskoos maitsma kõike seda, mida maakonna eri paikadest pärit perenaised kaasa olid toonud. Jõgeva Maanaiste Ühenduse esinaine Tiiu Sarv paluski neil, kes mingi toidu valmistanud, seda ka teistele tutvustada.

Enamasti oli kaasa toodud just seda, mida kusagil kodudes põlvest põlve tehtud. “Vanemad olid kolhoosist, pärinevust pole olnud,” kahetses mõnigi. Tiiu Sarv, kes ise on Tabivere vallas Kärksi külas asuva Mäe-Mihkli talu perenaine, oli valmistanud täidetud magu just nii, nagu ta oli näinud kunagi oma ema seda tegevat.

“Mul on õnn olnud kasvada üles Viljandimaal oma isatalus. Nüüd, kui oma turismitalu arendame ja euronõuetele vastavalt põrandaid kahhelkividega katame, mõtlen tihti sellele, kuidas meil kodus laudpõrandad imeliselt puhtaks nühiti.

Tegelikult on ikka kõige olulisem puhtus kui selline. Ei loe kahhelkivid ega ekstraplaadid, kui puhtust ennast pole. Vanasti oli kodudes näiteks kombeks pesta äsjasündinud last kõige puhtamas nõus, mis majapidamises leidus. Mind olevat pestud magustoidukausis,” teadis Tiiu kõnelda. “Ja esimene pesuvesi kallati roosipõõsa peale,” märkis seepeale Mall Hiiemäe.

Üks nendest eripärastest toitudest, mis keele alla tahtsid viia, oli Puurmani valla Saarevälja talu perenaise Karina Kaarepere kamavaht, eriti kui sellele veel mustsõstramoosi peale oli pandud ja see purustatud pähklitega üle puistatud.

Noor perenaine Heidi Oja Põltsamaa vallast Väike-Kamari külast oskab aga põldoad eriti maitsvaks teha. Seekord oli ta ise teinud klaavitud ube ning tema firmarooga ubadest, peekonist ja leivakuubikutest oli valmistanud sugulane Riina.

Puurmani pereema Helju Kalmuse täiendusega porgandikotletid ei jätnud samuti kedagi külmaks. Retsepti jagas ta meeleldi paljudele huvilistele. “Teen, nagu olen alati teinud,” ütles ta ja arvas, et iga perenaine võib ise oma soovi kohaselt kotletisegu varieerida.

Mõnusad olid Palamuse valla Järvepera küla Posti talu noore perenaise Gerda Nõmmiku tehtud kaerahelbekakud. “Olen küll Tartu linnast pärit, aga kaerakakku on meie kodus ikka tehtud,” ütles ta. Nüüdseks on Gerda juba üle kümne aasta olnud suure talu perenaine, võtab aktiivselt osa koolitustest ja õppepäevadest ning ärgitab Jõgeva Maanaiste Ühenduses seda tegema teisigi. Peale selle jõuab ta Palamusel line-tantsu teha ja lapsi tantsima õpetada.

Tiina Libe Põltsamaa lähedalt Mällikverest Lillemetsa talust üllatas aga kõiki tatratee ja tatrajahuküpsistega. Pealegi oli tal teistele näidata tatraveskis jahvatatud tangu ja jahu ning tatrakestapatju, mis annavad hea une ning hoiavad ära peavalu ning kaelaradikuliidi.

Kaasa võis võtta ka soovituslehe, kuhu retseptide kõrval oli lisatud: “Lillemetsa talu soovib, et iga eestimaalane väärtustaks taas meie vanaemade-vanaisade iidset toidukultuuri”. Eks seda oli nii alateadlikult kui ka avalikult kõiges, mis sellel päeval kaasa toodi ning nii otseses kui ka kaudses mõttes kodudesse kaasa viidi.

VAIKE KÄOSAAR