Alates käesoleva aasta kevadest juhib Pajusi vallas sealse rahvamaja uue juhatajana kultuuritööd Merle Nisu, tegus ja värvika elukäiguga kultuurihuviline naine, kes on laulnud Tartus “Vanemuise” teatri ooperikooris ning arendanud jõudsalt edasi kultuurielu nii Alatskivil kui Tormas.
i
Merle Nisu sünnikodu oli Tartu maakonna Haaslava vallas. “Olin alles paari-kolme aastane, kui vanemad sealt Jõhvi elama kolisid,” meenutas Merle Nisu. Jõhvi linna servas asus Merle isa vanematekodu ja seal peeti sellel ajal ka loomi. “Mina tollel ajal tegelikult rohkem vanavanemate juures elasingi. Mängisin lapsepõlves rohkem omaette, sest lasteaeda mind ei pandud ja minuealisi lapsi ümbruses ei elanud. Mäletan, et ehitasin seal üksi onnegi. Jõhvis elades asusin õppima eelkooli ja käisin samal ajal sealse muusikakooli eelklassis,” jutustas Merle.
“Koolilapsena pidin vanaema juures igal hommikul kella viie ajal vikatiga loomadele heina niitma. Niitmisel polnud vigagi, kuid peenarde kitkumisest sai tänapäeva noorte slängis väljendudes küll täielik “siiber”. Samas meeldis mulle laudas sellise s-tähe kujulise rauaga peete hakkida ja meele järele oli ka vesiheina korjamine sigadele. Võrreldes peenarde rohimisega, läks see töö lausa lennates. Heina tegemistki mäletan sellest ajast selgesti. Heinavirna kinnisõtkumine ja sinna soola vahele pildumine oli alati laste töö. Olgugi, et kasvasime vennaga üles üsna omapead, see tähendab, et meid eriti ei kasvatatud, saime ometi vanematelt ja vanavanematelt eluks kaasa armastuse nii inimeste kui ka looduse ja loomade vastu.”
Jõhvis Merle kooliteed alustada ei jõudnud, sest enne kolis perekond Tartusse, kus Merle ema Tartu rajoonikomitee kolmanda sekretärina tööle asus. Isa jätkas tehnilise töötaja karjääri.
“Mäletan, et isa käsutuses oli Tartus diagnostikateenuseid osutanud auto. Mul oli selles istudes alati selline tunne, et kui auto pidurdab, lendan ma sealt läbi klaasi välja,” mäletab Merle.
Tartus alustas Merle õpinguid ka Tartu I Laste Muusikakoolis. “Minu kodu, keskkool, kus õppisin, ja ka muusikakool paiknesid kõik küllaltki lähestikku. Kui koolipäev läbi sai, läksid teised õpilased kesklinna suunas, mina pidin minema hoopis vastassuunas, sest minu kodu oli Tolstoi tänaval.
Sealt võtsin kaasa muusikakooliks vajaliku ning alustasin teist poolt oma päevast Tähe tänava muusikakoolis. Jäin nii ilma paljudest põnevatest jutuajamistest, ka mõnest kinokülastusest või muust põnevast ettevõtmisest.” Keskkoolis oli ta enda sõnul muusikas “helge pea”, kuid reaalained olid probleemiks ja need teda ka ei huvitanud.
i
Ema äraolekul perenaiserollis
i
“Meie pere elas siis kolmetoalises ahiküttega korteris, igal maja perel oli oma puukuur. Nädalavahetusteks sõitsime me tavaliselt Jõhvi vanaema-vanaisa juurde. Vanaema oli meil selline kõike korraldav ja kontrolliv inimene ning kui ta helistas, oli Jõhvi sõit kindlustatud.
Mu ema tegi rajoonikomitees sisuliselt kultuurijuhi tööd. Tema tööülesannete tõttu sain ma emaga nii mõnigi kord laagrites kaasas käia. Need olid väga vahvad üritused. Olen tagantjärele väga õnnelik selle üle, et vanemad mind igale poole kaasa võtsid. Nii omandasin ma juba varakult eluks vajalikke kogemusi ja samas laienes ka silmaring.”
Kui Merle õppis seitsmendas-kaheksandas klassis, saadeti ema Moskvasse õppima. “Minul tuli sellel ajal kodus perenaiserollis olla. Ka elektriarvesti näitu pidin ma juba varakult õppima kirja panema. Võtsin appi tabureti, et arvestini küündida. Minu ülesanne oli see üles kirjutada ja esitada praeguse Tartu Kaubahalli lähedal asunud hoiukassasse. Selleks ajaks oli isast saanud Ülenurme Põllumajandusmuuseumi direktor. Nüüd hakkas ta tööl ülikonda kandma ja minul tuli alatihti triikida tema päevasärke. Sellest ajast on mul selle töö vastu tõrge,” jutustas Merle.
“Isa püüdis ema äraolekul juurutada kodus süsteemi, kus kõik pereliikmed järgemööda nõusid peseksid, kuid ega sellest suurt midagi välja tulnud. Nagu minu kord kätte jõudis, nii hakkas igalt poolt pesemata nõusid välja ilmuma, sealhulgas potte, mille põhja oli veidi kõrbema lastud toitu kinni jäänud. Hiljem, keerulises teismeeas heitsin emale ette, et pidin tema eest kaks aastat kodutöid tegema. Aga tagantjärele mõtlen, et need kaks aastat iseseisvust tulid mulle kasuks.
Ema Moskvas veedetud aeg oli tore selle poolest, et ta tõi sealt kaasa moodsaid ja noorte hulgas populaarseid riideid ja jalanõusid, mida siin müügil polnud: takjakinnitusega tosse, moekamaid dresse.
Minu arvates muutsid vanemate pisut erilised ametid meie, laste elu hoopis huvitavamaks. Näiteks suurematena aitasime koos vennaga isal muuseumis mitmeid töid teha, ka vanu raamatuid puhastada. Ühelt poolt vaadates olime vennaga justkui kasvatamatust perest, samas kasvasime täiesti harituiks ja koolikaaslastest iseseisvamaiks.”
Soovis saada koorijuhiks
Pärast kaheksanda klassi lõpetamist otsustas Merle Nisu õppida Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis koorijuhtimist. “Selle valiku tegin täiesti iseseisvalt, ilma kellegi nõuandeid arvesse võtmata. Olin oma koolivalikuga selles mõttes väga rahul, et Elleri koolis oli üldainete osakaal väga väike ja ma sain ennast pühendada valdkonnale, millest tõsiselt huvitusin. Ka suhtumine õpilastesse oli selles koolis erinev, neid võeti seal kui võrdväärseid partnereid. Samas tähendas õppimine ka senisest märgatavalt suuremat vastutust. Minu õpetaja oli tuntud koorijuht Alo Ritsing. Koolipäevad olid pikad ja õppimise kõrvalt enam muude hobidega tegeleda ei jõudnud.
Küll asusin ma laulma EPA segakoori, kus abidirigendina tegutses nooruke Laine Jänes. Tema mind sinna kutsuski. Sealt alates seob meid lähedane sõprus. Laine lõi ka oma koori, see oli Tarmeko kammerkoor ja see oli ka minu elus väga tähtis,” jutustas Merle Nisu.
Õppimine ja koorilaul kujundasid noore muusiku elu äärmiselt huvitavaks ja sisutihedaks. Samal ajal juhendas ta ise juba väiksemaid ansambleid. Kaks korda nädalas käis ta laulmas Tarmeko kammerkooris, nädalavahetustel sõitis aga sageli Alatskivile vanemate juurde. Nimelt siirdusid Merle ema ja isa sel ajal, kui ta Elleri-koolis õppis, Alatskivile Juhan Liivi muuseumi rajama ja nende korter jäi Merle päralt. Vend elas sellel ajal juba omaette elu.
Ooperikoori laulma
Kui muusikakool läbi sai, oli Merlel esialgu plaan minna õppima Eesti Muusikaakadeemiasse. Kuid just siis juhtus ta lugema teadet, et teater “Vanemuine” otsib ooperilauljaid. Mõistagi tuli teatrisse pääsemiseks katsed läbida. Läks nii, et ta saigi teatrisse tööle.
Merle Nisu ooperilaulja karjäär kestis kuus aastat ja tema enda sõnul ei osanud ta paremast tööst unistadagi. “Oleksin seda tööd tahtnud isegi siis teha, kui keegi mulle selle eest kopikatki maksnud poleks. Kuid ma sain ju oma lemmiktegevuse eest veel palka ka. Pealegi algas minu tööpäev kell 11 hommikul, mis noorele inimesele väga hästi sobis. Proov kestis kella kahe-kolmeni pärastlõunal ja siis oli jälle vaba aeg kuni õhtuni.”
Ometi tundis noor naine mõne aja pärast, et ooperilaulja roll pole päris see, millest ta unistanud on.
Kannapööre ja õpingute jätkumine
Nii tegigi lauljatar elus kannapöörde ja läks muusikaakadeemiasse õppima koolimuusika eriala. Muusikaakadeemias sai talle aga selgeks, et talle koolimuusika väga ei meeldigi. Meelsasti oleks ta jätkanud ooperilaulja karjääri, kuid tundis, et õige aeg selleks oli möödas. Tagantjärele mõistab praegune kultuuritöötaja, et laulmisele oleks tulnud pühenduda märksa varem. Nii otsustas ta hoopis emaks saada. “Olin juba pea kolmekümne aastane, kui minu esimene poeg Karl-Hendrik sündis. Sellega oli mulle ooperilaulja tee lõplikult sulgunud ja ma mõistsin, et Tallinnaga ma oma elu pikemalt siduda ei kavatse. Pealegi pole n-ö suurlinna tuled mind kunagi ahvatlenud,” tõdes Merle. Nii otsustas noor ema minna elama Alatskivile, kus teda ootasid ees nii tema vanemad, venna pere kui ka teised tuttavad. Alatskivil vajatigi just kirikusse organisti.
“Kolisin Alatskivile 2001. aasta kevadel ja augustis sündis mu poeg. Juba sama aasta 1. septembril läksin ma Alatskivi kunstide kooli muusikaõpetajana tööle. Õnneks olid mul hommikud vabad, sest sellel ajal olid minu õpilased tavakoolis. Pealelõunal tuli anda individuaaltunde klaveriõpetajana. Ja kui mina kirikus orelit mängisin, siis laps magas vankris kiriku ukse taga. Kui ta nutma hakkas, läks keegi kirikus olnud prouadest teda sõidutama. Mulle tulid appi ka minu venna tütred, kes koolipäeva lõppedes last aitasid hoida,” rääkis Merle. Paraku tundis naine, et Alatskivil ei saa ta ennast sellel määral teostada, nagu soovinuks. Kujunes välja nii, et Merle aitas oma emal, kes tol ajal Alatskivi vallavanem oli, vallas kultuuritööd korraldada. Lausa valla palgale minna ja Alatskivil justkui peredünastiat luua Merle õigeks ei pidanud. Siis hakkas talle ajalehes silma kuulutus, kus Torma valda otsiti kultuuritöötajat. Nii otsustas ta taas elus pöörde teha ja kandideeris Torma valla kultuurijuhi ametikohale, kuhu ta ka tööle võeti.
Käivitas kõnevõistluse ja asutas kammerkoori
i
Toimeka naisena leidis Merle Torma vallast ühe vanema maja, mille omanikuga saavutati kokkulepe, et ta võib seal elada. Maja asus Torma alevikust kuue kilomeetri kaugusel. “Tegelikult oli selle maja seisukord üsna jube. Aga kui ma nägin selle maja hoovi ja maja suure toa raudahju, mille peale sain oma nipsasjakesi panna, siis tundsin, et see on minu jaoks õige koht. Seal tuli hakkama saada üsna arhailistes tingimustes, sest vett võtsin väljas vändaga kaevust ja solgivesi jooksis maja seina alt lihtsalt toru mööda välja.”
Talvel lükati tee küll lahti, kuid traktor hoovi ei mahtunud ja seal tuli Merlel kõvasti labidatööd teha. Kuiv kemps asus mõistagi väljas. Selles majas elades sündis Merlele 2007. aastal veel teinegi poeg, kes sai nimeks Karl-Markus. Tormas alustas vanem poeg Karl-Hendrik kooliteed ja noorem käis lasteaias.
Kultuuritöö sobis talle igati. Vallavanem Riina Kulliga tekkis hea koostöö. “Olin ju alati matemaatikas nõrk olnud ja Tormas olles sain kultuuritöö eelarve koostamisel päris hea koolituse. Kogemusi sain ka administratiivtöös,” rääkis naine.
Merle Nisu algatusel hakati Tormas korraldama Carl Robert Jakobsoni kõnevõistlusi. Tema käe all alustas Tormas tegevust ka kammerkoor, mida ta veel praegugi juhatamas käib.
Kuid ka Tormas said Merle Nisu tegemised ühel hetkel tehtud ja ta oli taas valiku ees. “Tegelikult tulin ma Pajusisse seoses isiklikus elus aset leidnud muudatustega. Kui avanes võimalus rahvamaja juhatajaks kandideerida, siis otsustasin sellel konkursil osaleda,” rääkis ta.
Merlet paelub kultuuritöös selle mitmetahulisus. Samaaegselt on võimalik olla nii administraatori, kontoritöötaja kui kultuurijuhi rollis. Tema peas keerlevad mõtted juba järgmise aasta kultuurisündmustest. Ta loodab käivitada Pajusi näiteringi, samuti naisansambli. Laste jaoks tahaks ellu kutsuda laulustuudio. Plaane on veel teisigi. Nüüd on Merle Nisu otsustanud oma värvikale ja elu- ja töökoha vahetusi täis elukäigule pisut pidurit tõmmata ning Põltsamaa kandis kanda kinnitada. Nii võib öelda küll, sest elukoha leidis ta endale Põltsamaa kesklinnas väga vahvas ja kaunis kohas asuvas
korterelamus.
“Seal on lausa paradiis. Oma aiamaalappki on igaühel olemas. Pealegi pääseb Põltsamaalt hõlpsasti igasse suunda liikuma. Loodan, et Eesti kõige tähtsama sisemaantee ääres elades leiavad ka minu pojad täiskasvanutena aega trassilt maha pöörata ja mind vaatama tulla. Pajusis tahan ma tõesti kultuuritöö oma südameasjaks võtta ja paljud plaanid tasapisi teoks teha,” rääkis Pajusi rahvamaja juhataja.
Merle Nisu
*Sündis 1971. aasta 10. detsembril Haaslava valla Roiu külas
*Perekond kolis Roiult Jõhvi, hiljem Tartusse
*Merle koolitee algas 1978. aastal tollases Tartu 7. Keskkoolis
*4.-5. klassi õpilasena hakkas laulma lastekooris “Kurekell”
*Pärast kaheksanda klassi lõpetamist asus Tartu Heino Elleri nimelises Muusikakoolis koorijuhtimist õppima
*Läks tööle “Vanemuise” teatrisse
*Töötas teatris kuus aastat
*Läks Tallinna Eesti Muusikaakadeemiasse koolimuusika eriala õppima
*Kolis Alatskivile 2001. aasta kevadel
*Oli Alatskivi kunstide kooli muusikaõpetaja, mängis kirikus orelit
*Kandideeris Torma valla kultuurijuhi ametikohale, kuhu tööle võeti
i
*2011. aastal kandideeris Pajusi rahvamaja juhatajaks ja osutus valituks
Merlele saab kindel olla
Ammune peretuttav, riigikogu liige Laine Randjärv
“Merle on väga pühendunud koori- ja kultuurijuht. Oma ansamblite, kooride, kultuurimaja käekäik on talle alati erakordselt südamelähedane olnud. Ja kui on tarvis teha valikuid, mida või keda eelistada, siis oma kollektiivide arvelt ta iialgi midagi muud ei tee. Merle on südamlik ja süvitsi minev. Kuna ta on olnud väga kaua aastaid mu enda koorilaulja, siis tean eeskätt seda, millise vastutustundega ta on suhtunud meie esinemistesse ja konkurssidesse. Merlele saab kindel olla. Tema esimene sopran on päästnud koori nii mõnigi kord, kui on olnud kohal vähe lauljaid.
Tean sedagi, kui põhjalikult valmistab ta ette oma lauljaid. Oleme teinud Tarmeko kammerkoori ja Torma segakooriga koos projekte, kusjuures just meeslauljaid oleme saanud toeks Tormast. Kui Merle käis mulle tutvustamas oma uut töökohta Pajusi kultuurimajas, siis nägin, kuidas ta silmad särasid ja ideed aina lendasid. Plaanid, mida ja kuidas saaks kõike sealkandis ette võtta, olid toredad. Ma isegi mõtlesin, et olen heas mõttes kade Pajusi rahvale, et nad said endale nii musikaalse, inimesi armastava, nende heaks panustava ja professionaalse kultuurijuhi.”
Merle tuleb kõigega toime
Torma vallavanem Riina Kull
“Hindan kõrgelt tema loovust, intelligentsust. Ta võis katta lauda, pesta põrandat, juhtida koori. Ta viis Torma kammerkoori väga heale tasemele. Meie kammerkoor on esinenud maakonna suurüritustel ja mujalgi. Ta avastas meie vallas andekad inimesed ja nende annetele toetudes lõi tugeva koori. Õnneks ta dirigeerib Torma kammerkoori edasi. Ja me toetame tema püüdlusi.
Nii valla kui ka riigi pidulikel sündmustel esinesid meil väga kõrgetasemelised kollektiivid, need tõi meile just Merle Nisu. Pean silmas Hirvo Surva koore ning Alo Ritsingu koori.
Mõistan tema soovi otsida uut. Pajusi rahvas võib olla õnnelik, et sai endale tubli ja hakkaja kultuuritöötaja. Tean, et ta loob juba Põltsamaal koori.”
i
TOOMAS REINPÕLD
