Puurmani Gümnaasiumi 11. ja 12. klass alustas viimasel septembrikuu päeval õppekäiku Hiiumaale, kõige metsasemasse maakonda Eestis.
Olles end bussi mahutanud, võis sõit laulu saatel alata. Esimene peatus oli Märjamaal, kus saime õpetajatelt loa poodi minekuks. Edasi sõitsime Nõvale.
Nõva looduskeskus oli meile välja mõelnud programmi “Maa mis tõuseb merest”. Esmalt viidi meid Rannaküla sadamasse, kus giid rääkis kormoranidest ja näitas bretša kive. Vikipeedia järgi on bretša on ümardumata kivitükkidest ja neid liitvast tsemendist koosnev kivim. Põhiline osa kivimist moodustub tavaliselt purustatud kivimite peentest tükkidest. Bretša tekib kivimite mehaanilise purustamise ja hilisema taaskokkuliitumise tulemusel.
Sadamas nägime ka kormorane, kes on kalameestele suureks nuhtluseks, sest need aplad linnud hävitavad väga palju kalu.
Proovisime järele, kuidas liiv laulab
Pärast seda läksime RMK Nõva looduskeskusesse. Seal räägiti meile metsatulekahjudest ja tutvustati veelinde. Seal oli ka makett Neugrundi meteoriidikraatrist. Väga põnev oli mikroskoobist liivateri vaadata ning oma käega bretša kivi katsuda. Looduskeskusest küttepuud ning tee kaasa saadud, suundusime matkarajale. Meie giidiks olnud Silja Silver viis meid võlumetsa, kus kuulsime merekohinat.
Metsahaldjas oli meile kingituseks kommi jätnud. Mere ääres meeldis meile see, kui saime ise järgi proovida, kuidas liiv laulab. Giid tutvustas ka meririste ehk millimallikad. Randa jõudes grillisime vorstikesi ja jõime teed.
Pärast kerget lõunasööki jätkasime oma teed Rohuküla sadama poole. Enne kohale jõudmist tegime veel peatuse Dirhamis, mis on mandri Eesti läänepoolseim paik. Praamil äratasime inimestes tähelepanu, kui mängisime väga elavate emotsioonidega Aliast. Hiiumaale jõudsime pilkases pimeduses.
Ristnas oli väga palju seeni
Ristnas ootas meid juba ees RMK metsamaja perenaine Liis Soonik. Jagasime end tubadesse ja läksime õhtust sööma, mille olid meile valmistanud meie projektijuhid.
Uue päeva hommikul hommikusöök söödud, ootas meid järgmine programm “Metsad mere meeltevallas”. Giid viis meid Ristna matkarajale. Metsa all oli väga palju seeni, olime kindlad, et õhtuks saab nendest väga maitsva toidu. Metsas tutvustati meile puid ja seeni. Randa jõudes jagati meile ülesanded. Pidime otsima rannataimi ja –loomi. Kõige kergem oli leida põisadru, punavetikat, mere-kirpvähki ja südakarpi. Kõndisime mööda pikka kiviranda. Meile näidati seelikukuuski. Kuusepuu oli maha kukkunud, aga tema okstes oli veel elu sees ja need kasvasid jõudsalt edasi.
Lõpp-peatus oli Kalana sadamas. Jalutasime vaikselt oma majani tagasi ning tegime lõunasöögi.
Järgmisena ootas meid Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna spetsialist Diana Leenurm. Tema viis meid Ristna tuletorni vaatama. Majakas jäi meile meelde oma punase värvuse poolest. Sealt suundusime edasi Kõpu tuletorni juurde, mida parasjagu remonditi, mistõttu me sinna sisse ei pääsenud. Siis otsustasime edasi minna Vanajõe orgu, Vanajõgi on pikkuselt Hiiumaa teine jõgi. Giid rääkis, et seal on mitmed paarid ennast laulatanud.
Õhtune käik mere äärde jääb kauaks meelde
Tuletornid vaadatud, läksime oma alalisse koju tagasi. Siis oli meil vaba aeg. Õpetajad hakkasid oma seenesaaki puhastama ning meie taas Aliast mängima. Sel korral tegid õhtusöögi tublid õpilased, kes vanemaid inimesi kööki ei lubanud. Valmis maitsev kartulipuder pihvidega.
Õhtul läksime kõik koos mere äärde tähti vaatama. Pikk tee metsavahel oli kõhe ja hirmutav. Siiski oli vaade hingemattev. Käik oli seda väärt.
Viimasel hommikul praamile sõites peatusime ka Suuremõisas. Seal tutvustati meile mõisakompleksi. Näidati härrastemaja ning kõrvalhooneid. Koju jõudsime õhtuks. Olime väsinud, kuid õnnelikud.
Suur aitäh meie projektijuhtidele Reelika Rohtlale ning Raina Rumvoltile. Samuti suured tänud ka KIK-ile, kes meie projekti rahastas.
i
KATI ROHTLA
JOHANNA JUHKAM
