Reine Koppel: Elukestev õpe on suurepärane asi

Eile algas järjekordne täiskasvanud õppija nädal. Selle eile Raplas toimunud avaüritusel tunnustati aasta õppijat, aasta koolitajat ning koolitussõbralikumat organisatsiooni ja omavalitsust. Jõgevamaalt esitati aasta õppija nominendiks Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Reine Koppel.

 

Kui Reine Koppel mõni aeg tagasi teada sai, et just tema on maakonna aasta õppijaks valitud, oli ta natuke hämmeldunud, sest leidis, et mingi konkreetse õpisaavutusega ta viimasel ajal silma pole paistnud. Samas on millegi uue õppimine tema jaoks tõesti loomulik seisund ning ühe asjaga tegelemisega pole ta kunagi piirdunud.

Reine on pärit Viljandist ning õppinud sealse 4. keskkooli ehk praeguse Viljandi Maagümnaasiumi spordikallakuga klassis, kus harrastati põhiliselt suusatamist. Pärast keskkooli läks ta EPAsse ehk praegusesse maaülikooli agronoomiat õppima. Mis oli üsna ebaloogiline valik, kui silmas pidada, et peres sellealaseid eeskujusid polnud ning Reine enda kalduvusedki oleksid ennustanud pigem moekunstniku, pedagoogi või ajakirjaniku karjääri. Ent Reine, kes oli tädi juures maatööde alal käe valgeks” saanud, oli endale pähe võtnud, et tahabki tulevikus maal elada, ning arvas, et selleks tuleks kõigepealt agronoomiks õppida.

Kui tal pärast kolmandat kursust praktikakoht tuli valida, valis ta ühe vanema kursuse tudengi soovitusel Jõgeva Sordiaretuse Instituudi. Töö odrarühmas laabus ja praktika lõppedes kutsus tollal nii kõnealust rühma kui ka kogu instituuti juhtinud Hans Küüts Reine järgmiseks suveks tagasi. Kui ta 1991. põllumajanduse akadeemiat lõpetama hakkas, kutsus diplomitööde kaitsmise komisjoni kuulunud Küüts teda juba päriseks tööle, sest Eestis otsustati taastada suvinisu aretus (nõukogude ajal arvati, et lõunapoolsetes liiduvabariikides aretatud sordid käivad meile küll) ning selle ala peale oli inimest tarvis.

Kõigepealt saadeti Reine neljaks kuuks sordiaretuse instituudi hea koostööpartneri, Soome firma Hankkija nisuaretajate juurde asja õppima. Ning siis algas juba igapäevatöö instituudis.

Ma ei uskunud algul, et ma siia kuigi kauaks jään,” tunnistas Reine. Vaatasin ikka vaikselt ringi, et äkki saaks veel kusagil midagi põnevat õppida. Ning Jõgeva ei tundunud mulle elukohana ka eriti ahvatlev.”

Aga siis lõi Reine koos kolleeg Mati Koppeliga ühise pere, sündisid pojad Madis ja Tõnis ning nüüdseks on ajutine” Jõgeval viibimine märkamatult kahekümne aasta pikkuseks veninud. Selle aja jooksul on nii Jõgeva kui ka töö instituudis Reine silmis palju huvitavamaks muutunud.

Sordiaretus polegi tegelikult noorele kärsituvõitu inimesele sobiv töö,” tõdes Reine. Alles nüüd hakkab see minu jaoks tõeliselt põnevaks muutuma, sest kätte hakkab jõudma n-ö viljade noppimise aeg.”

Meeskonnaala

Praegu on Reine nelja suvinisu sordi (’Helle’, ’Mooni’, ’Meri’, ’Helmi’) kaasautor. Riiklikus majanduskatses on kaks talinisu koostöösorti Leeduga ja üks talitritikale sort Lätiga, mille aretamisel Reinel samuti oma roll. Tuleval aastal võetakse need loodetavasti Eesti sordilehele. Kaugel pole ka see aeg, mil valmivad algusest lõpuni Reine käe all aretatud sordid. Küllap mõni neist valmiski oleks, kui Reine poleks vahepeal lastega kodus olnud ning seejärel veel suvinisult talinisule ümber spetsialiseerunud: eelmine talinisu aretaja Endel Kallas läks nimelt pensionile.

Erineva pikkuse ja tähtsusastmega nisuteemalisi artikleid on Reine jõudnud kirjutada 88. Seegi on oluline osa sordiaretaja tööst. Sellist kogust ja sellistele parameetritele vastavaid artikleid, mis doktorikraadi ära kaitsta võimaldaksid, pole Reine siiski veel kokku saanud.

Ega seda töö kõrvalt lihtne teha ole, seda enam, et kriitikameel muutub üha tugevamaks. Samas tuleb ka teadmisi ja kogemusi, mida artiklites jagada, üha juurde. Nii et kui end korralikult kätte võtta ja keskenduda, küll see kraad siis ükskord kaitstud saab,” arvas Reine.

Sordiaretamine pole, kui spordiga võrrelda, tegelikult üldse mingi individuaal-, vaid pigem meeskonnaala, sest iga sort kätkeb endas väga paljude inimeste tööd.

Nisurühmas on nii teadurite kui ka nende abiliste poolest hästi vahva seltskond,” kinnitas Reine. Tore rahvas on tegelikult kogu instituudis ja see teeb töökeskkonna väga meeldivaks.”

Töökeskkonnast ei saa Reine päriselt välja ka koju minnes, sest abikaasa Mati on üksiti kolleeg ja ülemus, st sordiaretuse instituudi direktor. See on tekitanud veidi probleemegi, ent neist on üle saadud.

Mitmekülgsus veres

Tõtt-öelda rääkisin ma Reinega sordiaretusest vist üldse esimest korda, sest varasematel kordadel olen temast kirjutanud ikka mingis muus kontekstis. Päris esimesel, umbes tosina aasta tagusel korral näiteks seoses Jõgeva aleviku laste näiteringiga, mille üheks käimatõmbajaks ta oli.

Kui ma instituuti tööle tulin, tegutses Jõgeva alevikus veel klubi, kus olid tööl kultuuritöötajad ja kus tegutsesid huviringid. Selleks ajaks, kui mu oma pojad mõnes neist kaasa lööma oleksid võinud hakata, oli klubi aga juba kinni pandud,” meenutas Reine. Selleks, et mu enda ja teiste aleviku laste elu võiks olla niisama põnev ja sisukas kui mu enda oma selles vanuses oli, tuli koos teiste asjahuviliste lapsevanematega midagi ette võtta. Ka laste ja noortega tehtud töö viljad on nüüdseks nähtavaks saanud: neist, kellega omal ajal teatrit ja muud toredat tehtud sai, on kasvanud hästi aktiivsed ja algatusvõimelised noored. Suur roll on selles muidugi vallavalitsuse omaaegse noorsootöö spetsialisti Karin Kongas-Tõntsu eestvõttel juurutatud avatud noortekeskuste süsteemil.”

Vahepeal oli Reine mitu aastat Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski eestvedaja, nüüd peab seda ametit Margus Ess. Reinel on hea meel, et tal on õnnestunud olla Vanaveski mitme traditsioonilise ettevõtmise — vabariigi aastapäeva lipuheiskamise ja pannkoogisöömise, aleviku seltsipäeva, naistepäeva suusasõidu ja mihklipäeva viie silla jooksu — käivitamise juures, sest need on kujunenud vahvateks ja jätkusuutlikeks.

Vanaveskis pole kunagi seda ohtu, et midagi üksi tegema pead,” kiitis Reine. Kui meeskonnas on Külli Annamaa, Margus Ess, Margus Laanisto, Vahur Kukk ja mitmed teised, siis võid olla kindel, et sind ei jäeta kunagi hätta ja ürituse korraldusele võib juurde panna kvaliteedimärgi.”

Reinele tegelikult eriti ei meeldi, et heade ideede teokstegemiseks tuleb tükk aega varem projektiraha taotlema hakata, sest parimad asjad sünnivad tavaliselt ootamatute uitmõtete tulemusena. Just sellisel viisil käivitas Reine teiste vanaveskilaste kaasabil hiljuti Külaakadeemia. Selle esimene, augustis toimunud loeng käsitles täheteadust, 13. oktoobril kell 17.15 võetakse aga Sordiaretuse Instituudi saalis Dagni Krinka eestvõttel vaatluse alla nii põnev teema nagu geenid. Nädal hiljem kõneleb Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik aga Külaakadeemias meie esivanemate usust.

Reine on kogu teadliku elu usin keeleõppija olnud. Kõige karmima keeleõppe kogemuse sai ta siis, kui kakskümmend aastat tagasi neljaks kuuks Soome saadeti.

Sinna minnes teadsin ainult seda, et vorst on soome keeles makkara, aga tagasi tulles kippusin juba soome keeles mõtlema,“ meenutas Reine.

Kõige rohkem on ta käinud inglise keele kursustel, ent pole oma sellealaste oskustega ikka rahul ja läheb kindlasti veel mõnele kursusele. Kunagi on ta õppinud veel rootsi keelt ja hiljuti tegi Jõgeva Koolituskeskuses läbi aastase hispaania keele kursuse, ent nende keelte oskamisest on asi Reine sõnul veel kaugel.

Aga on päris kasulik omada mingeidki teadmisi mitmesse eri rühma kuuluvatest keeltest: eesti ja soome keel kuulub ju soomeugri, vene keel slaavi, inglise ja rootsi keel germaani ning hispaania keel romaani keelerühma,” ütles Reine.

Talle pole võõrad ka muusika ja teater. Jõgeva kammerkooris on ta laulnud kuus aastat ehk selle taasasutamisest peale, päris palju on teda nähtud esinemas ka Jõgeva linnaraamatukogus töötava Jaana Koppeliga: Jaana on lugenud luuletusi, Reine laulnud kitarri saatel.

Kitarri saatel laulmine on minu jaoks end teatud mõttes ammendanud, sest mu kitarrmänguoskus on mu soovidele jalgu jäänud,” ütles Reine enesekriitiliselt.

Vanaveski näitetrupis kaasa tegemist nimetab ta aga teatud liiki teraapiaks. Laval saavat igasugu hulle tüüpe mängida ja omaenda seesmist hullust sündsal viisil välja elada.

Võistlushasart pole kadunud

Spordihull on Reine ka. Koolipõlves päris usinasti harrastatud suusatamine jäi tal vahepeal osalt lumeta talvede tagajärjel, osalt muudel põhjustel unarusse, ent viimasel ajal käib ta jälle innukalt suusatamas. Isegi Tartu maratoni põhidistantsil tegi ta tänavu jälle kaasa: esimesest korda oli ta selle läbinud koolipõlves. Abikaasa Mati õhutusel ongi Reine hakanud suusamaratonidel ja jooksuüritustel käima ning avastanud, et teismeliseeast tuttav võistlushasart pole tema hingest kuhugi kadunud.

Kui ma piisavalt trenni pole teinud, pean jälgima, et ma liialt hasarti ei läheks ega liiga tugevate tegijatega kaasa minna ei üritaks, sest siis võin endale liiga teha,” ütles Reine.

Kui Reine elu kõik tahud kokku võtta, siis jääb mulje, et Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga oli tema kõrval poisike. Küsimusele, kuidas pereliikmed tema arvukatesse ettevõtmistesse suhtuvad, vastas Reine, et üldiselt rahulikult.

Abikaasa instituudi direktorina peaks võib-olla tõesti rohkem jälgima, et ma oma doktoritööga tegeleksin, ent pigem näen ma hoopis seda, et ta on hakanud ka ise innukamalt aleviku üritustel kaasa lööma,” ütles Reine. Pojad on aga juba kodunt välja lennanud” ja nemad minu ringiaskeldamise tõttu millestki ilma ei jää.”

Madis on küll alles 18- ja Tõnis 17-aastane, ent mõlemad avaldasid kindlat soovi gümnaasiumiharidus Tartus omandada. Madis on praegu Miina Härma Gümnaasiumi abiturient, Tõnis õpib aga teist aastat Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja paralleelselt sellega Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli rütmimuusikaosakonnas, kus tema erialaks on basskitarr. Nii et Tõnis oleks justkui ema mitmekülgsusest nakatatud”.

Sordiaretaja ei saa tegelikult ka siis ühekülgne inimene olla, kui ta ainult sortide aretamisele keskendub, sest see töö on tihedalt seotud nii paljude eri valdkondadega,” kinnitas Reine.

Näiteks tuleb teraviljaaretajal omada teadmisi andmetöötlusest ja statistikast, taimefüsioloogiast, molekulaarbioloogiast ja geneetikast, ent tunda tuleb ka pagaritööstuste nõudeid ja teraviljaturu olukorda. Isegi meditsiinist tuleb üht-teist teada, täpsemalt tsöliaakiast, mis seotud teraviljavalgu ehk gluteeni mittetalumisega.

Mulle hirmsasti meeldib, et käibele on tulnud väljend elukestev õpe”: tänu sellele ei peaks keegi mind veidrikuks, kui ma 43-aastaselt näiteks klaverimängu õppima hakkaksin,” ütles Reine lõpetuseks. Praegu ma küll ei näe, et mul selleks aega oleks, aga ükskord tahaksin seda tõesti teha.” 

Reine Koppel

Sündinud 19.01.1968 Viljandis

Lõpetanud 1986 J. Köleri nim Viljandi 4. Keskkooli (praegu Viljandi Maagümnaasium) ja 1991 EPA agronoomia erialal

Aastast 1991 Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur ja nisuaretaja

1999 kaitses põllumajandusmagistri kraadi taimekasvatuse erialal (väitekiri “Suvinisu aretiste võrdlev hindamine”)

Aastast 2002 Eesti Maaülikooli doktoriõppes

Täiendanud end keelekursustel ning enesearengu- ja mittetulundussektori koolitustel

Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige alates 1999

Põhjamaade põllumajandusteadlaste organisatsiooni NJF liige alates 2005

Kultuuriseltsi Vanaveski liige alates 1995, 2000-2005 seltsi juhataja

Alates 2005 Jõgeva kammerkoori laulja, alates 2007 koorivanem

Abielus Mati Koppeliga, pojad Madis-Karli (18) ja Tõnis Kristian (17)

Marika Prave, Jõgeva vallavalitsuse haridus- ja kultuuritöö peaspetsialist:

Reine Koppel on kogu aeg aldis olnud ennast täiendama, aga ka ise õpitut teistele jagama ning enda ja teiste jaoks huvitavaid esinejaid Jõgeva alevikku kutsuma. Ta on osalenud mitmel keelekursusel, ent ka kooris või kitarri saatel laulmist, näitetrupis kaasa löömist ja spordi tegemist — aga kõike seda Reine töö kõrvalt jõuab! — võib lugeda enesetäiendamiseks, sest need tegevused rikastavad inimest vaimselt ja füüsiliselt.

Reine on aktiivne, positiivse ellusuhtumisega ja otsekohene inimene, kes julgeb välja käia oma ideid ning on valmis neid vajaduse korral ka ise ellu viima.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus