Hüvasti, Ajakirjanik!

Neljapäeva õhtul saabus kurb uudis: Vooremaa ajakirjanikku Ulvi Tamme ei ole enam. Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas. Ilmselt need, kes nii ütlevad, ei olnud Ulviga kohtunud. Teda lihtsalt ei saa iialgi asendada. Elu haprust mõistab siis, kui kedagi olulist enam puudutuse kaugusel ei ole. Seda, kui iseenesest mõistetavalt üksteist võtame, taipame siis, kui see keegi on puudu. Aga see ei pea nii olema. Ulvi õpetas meile, et inimesi ja nende lugusid tuleb märgata siis, kui nad meie jaoks olemas on. Kuulata, märgata, aidata. Ja mis kõige olulisem, väärtustada. Siin, nüüd ja praegu. Ulvi õpetas, et oma töösse tuleb panna süda ja hing, siis ei saa iialgi pettuda. Ja ega pettuma pidanudki. Aasta aega maakonnalehe ridades olnud Ulvi oligi õige ajakirjanik. Tema oskus keskenduda, kuulata, tähele panna ja märgata võiks kadestama panna igaühe, kel sulg näppude vahel. Ta ei teinud põhjendamatult kellelegi liiga ning ajas oma lugudes alati taga ausust. Oma sõnades oli ta peenetundeline, kuid ütles karmilt seal, kus vaja. Kaotusevalu on üks suurimaid. Ja mõnikord on ebaõiglaselt varast äraminekut taluda veel raskem, sest mõistus tõrgub uskumast. Teades Ulvit, muretseks ta, kas toimetus saab temata hakkama. Teades Ulvit, ei peaks ta tähelepanust suurt midagi. Rehmaks käega ja ütleks, et mis nüüd tema. Ja et pisarate asemel tähistaksime, et selline inimene meie keskel oli. Perel ja toimetusel on kindlasti raske edasi minna, sest igatsus tuletab end igal hetkel meelde. On raske, kuid, Ulvi … Sa ei pea meie pärast muretsema.