Janek Varblas polnud kooliajal just paipoiss ega õpetajate lemmik ning võib arvata, et õpetajaamet oli üks tagumisi, millest ta unistas. Nüüd, neljakümneaastasena ja värskelt magistrikraadi omandanuna seisab ta aga ometi kahel päeval nädalas klassi ees: ta on Johannes Voldemar Veski nimelise Maarja Põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ent ta pole jätnud ka arendus- ja projektijuhi tööd Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis.
Janek Varblas on sündinud-kasvanud Jõgeval. Kaheksa esimest kooliaastat möödusid tal Jõgeva 1. Keskkoolis ehk praeguses Jõgeva Gümnaasiumis. Ülearu libedalt tal seal asjad ei läinud, sest tunnis kippus ta teatrit tegema ja reaalainete omandamine kulges üle kivide ja kändude. Kui Janekil põhiharidus käes oli, arvati, et keskhariduse võiks ta omandada kusagil mujal kui keskkoolis. Nii läkski ta õppima Tallinna Kärberi-nimelisse kutsekeskkooli, kus koolitati ehitajaid.
“Seal õppisin, kuidas laduda müüri nii, et see ümber ei kukuks, ning omandasin põranda valamise ja muude ehitustööde juures olulised nipid,” ütles Janek. “Ehkki mu kutselise ehitaja karjäär jäi lühikeseks, on mul nendest teadmistest elu jooksul päris palju kasu olnud, kasvõi näiteks Kõola külas asuva vanaisa talu kordategemisel.”
Ehituskooli lõpetamise järel jõudis Janek Jõgeva MEKis ehitajana töötada kaks aastat, siis võeti ta sõjaväkke. Täpsemalt öeldes oli ta 1992. aastal esimeste kutsealuste hulgas, kes vastloodud Eesti kaitseväkke võeti.
“Siis loodi üheaegselt kolm väeosa — Kalevi ja Kuperjanovi pataljon ning Tallinna sidepataljon,” meenutas Janek. “Mina sattusin Kosel paiknevasse Kalevi pataljoni. Elasime Kose kutsekooli neljandal korrusel, kandsime vormide puudumise tõttu dresse ning tegime põhiliselt sporti. Aga kord oli meil siiski päris kõva.”
Kui Janek aasta pärast koju tagasi tuli, hakkas Jõgeva MEK juba tasapisi laiali lagunema ning talle tööd enam ei leitud. Pärast aastast töötupõlve tegi ta Jõgeva Majandusühistus individuaalkorras läbi kelnerikursused, sai vastava paberi ning läks tööle tollal Tartus Vanemuise tänavas kunstnike maja esimesel korrusel tegutsenud restorani Arli.
“See oli selles mõttes huvitav koht, et tehti hommikul vara lahti ja pandi õhtul juba kaheksa-üheksa ajal kinni. See tähendas, et pärast tööpäeva lõppu võisid ise veel mõnda teise kohta lõbutsema minna,” meenutas Janek. “Tartus siis söögikohti veel väga palju polnud ja Arli oli pidevalt rahvast täis. Seal käis igasuguseid inimesi, ka tollele ajale iseloomulikke nahkjopedes tüüpe, kel kaasas kohvertelefon.”
Tartus jõudis Janek teenindada veel Raekoja platsi lähedal tegutseva keldrirestorani Taverna kliente ning töötada hiljem Jõgeval peaaegu kõigis siinsetes söögiasutustes. Siis, kui Eesti Euroopa Liitu astus ja maailmas ringi liikumine lihtsamaks muutus, proovis Janek ära ka välismaal leiva teenimise: ta töötas mõnda aega Londonis lennujaama kiirtoidurestoranis.
Õppis inimesi tundma
Oma suhteliselt pika kelneri- ja baarmanikogemuse võttis Janek kokku järgmiselt:
“Õppisin inimesi tundma ja ennast kehtestama. Tartus liikus näiteks siis, kui mina seal töötasin, igasuguseid pätte ringi. Tuli ette sedagi, et olid üksi baaris ning mingi jõmm astus sisse, lajatas menüü baariletile ja ütles: “Mis sa vahid? Ma tapan su ära!” Mis jalad baarileti varjus tegid, oli iseasi, aga tark oli sellises situatsioonis rahuliku ja naeratava näoga küsida: “Kas pakun midagi?””
Teatripisik on Janekil sees istunud sestpeale, kui ta ennast mäletab. Juba kuueaastaselt tegi ta vahvasti Kärna Ärnit järele ning käis koos ema töökohas Jõgeva sidesõlmes tegutsenud estraadiringiga esinemas. Vahepeal uinunud teatripisik lõi temas uuesti välja baarimehe-aastatel.
Seda, et Jõgeva kultuurimajas on üle aastate taas näiteseltskond kokku tulnud, kuulis Janek oma tädilt, kes töötas kultuurimaja piletikassas. Esimesel hooajal ta küll veel “reele hüpata” ei jõudnud. Ent siis, kui Lianne Saage 1996. aasta sügisel Kitzbergi “Kauka jumalat” lavastama hakkas, oli ta platsis. Ja kui Ellu Puudist võttis järgmisel aastal Jõgeva harrastajatega ette Brechti “Härra Puntila ja tema sulase Matti”, oli Janek juba ühes nimiosadest, st kehastas sulast Mattit.
“Puntila” toodi välja Kassinurme mägedes. Ükskord sinna proovi tegema sõites sattusid Janek ja Ellu Puudist ühte autosse ning viimane ütles esimesele tähendusrikkad sõnad: “Järgmise tüki võiksid sa juba ise lavastada. Sul on lavastajasilma küll.”
“Ju ma siis proovides sõna võtma olin tikkunud, et talle minust selline mulje jäi,” tõdes Janek. “Algul ma Puudisti öeldut tõsiselt ei võtnud, ent kui ta umbes aasta hiljem suri, siis ei jäänudki mul muud üle kui ise lavastama hakata. Muidu oleks tulnud ei tea kust kaugelt lavastajat otsima hakata või trupp laiali saata. Auahnus mind tagant ei tõuganud, pigem ikka trupikaaslased. Oleksin ma näinud, et mõni neist lavastajatööga paremini hakkama saab, oleksin andnud eesõiguse temale.”
Esimene materjal, mille kallal Janek lavastajana jõudu proovima hakkas, oli James M. Caini romaan “Postiljon helistab alati kaks korda”, millest on tehtud ka kaks edukat filmiversiooni.
“Kui romaani lugesin, hakkas silme ees justkui filmilint jooksma: kujutasin täpselt ette, kuidas näitlejad laval liikuma peaksid ja kuidas eri stseenid omavahel kokku tuleks siduda,” meenutas Janek.
“Postiljoniga” sai Jõgeva Linna Teater maakonna näitemängupidustustel, kus siis oli täiskasvanute truppe tunduvalt arvukamalt kui viimastel aastatel, esimese koha. Ehkki edu tuli iseenese tarkuse toel lavastadeski, otsustas Janek peatselt seda ala ka õppima minna.
Viimasel hetkel rongile
“Olin 28 aastat vana ja tundsin, et elu hakkab kuidagi üksluiseks ja rutiinseks muutuma ning vaim känguma. Mõtlesin, et kui selle vastu kohe midagi ette ei võta, siis läheb “rong ära” ja ma kahetsen seda kogu ülejäänud elu,” ütles Janek.
Nii läkski ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurinõunik-näitejuhiks õppima. Neli aastat Tallinna vahet käia ei olnud lihtne. Enne nädalast sessiooni tuli tavaliselt nädal otsa jutti kella kolme-neljani hommikul baaris tööl olla ning sessinädalale Tallinnas järgnes jälle hullumeelselt tihe töönädal kodumail. Nii oli Janek kuus kolm nädalat muust elust justkui ära lõigatud. Peale aja kulus õpingute peale hulk raha, sest ta maksis kooliskäimise täielikult omast taskust kinni.
“Aga ma olin meeleldi nõus kõiki raskusi taluma, sest mul oli koolis nii huvitav,” kinnitas Janek. “Silmad läksid justkui lahti: ma sain teada, missugused raamatud, ideed ja teooriad kõik ilmas olemas on ning kuidas laval liikuda ja häält kasutada. Ahmisin sisse kõike, millest varem polnud osanud puudustki tunda,” tõdes Janek.
Nüüdseks on tema “lavastajakontol” umbes tosin tükki. Osa neist tõi ta välja Jõgeva Ühisgümnaasiumi trupiga Dramatöörid. Praeguseks on ta kooliteatri tegemisest loobunud.
“Noored olid toredad, aga nendega töötades on vaja teistsugust lähenemist,” ütles Janek. “Ja festivalidel käimise komme, mis kooliteatritel üldjuhul on, ei meeldinud mulle üldse. Konkursi korras teatrit teha pole minu meelest õige. Mina mõtlen teatrit tehes ikka sellele, et tükk meeldiks publikule, aga mitte mõnele pooljuhuslikult zhüriisse sattunud teatritegelasele või kriitikule. Mulle ei meeldinud ka see, kuidas kooliteatris võistlemise pärast n-ö üle-võlli-asju tehti ning oma pseudoänge välja elati.”
Peale lavastamise on Janek loonud hulga värvikaid rolle (neist kaalukaim on olnud ilmselt George’i osa Ain Saviaugu poolt 2002. a Põltsamaa teatris Ellunäod välja toodud lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi?”) ja olnud mitme eduka lavastuse — Kassinurme mägedes mängitud “Kassirabal” ja “Klaveri”, Paduvere talumuuseumis mängitud “Küüni täitmise” ja Kuremaa lossis mängitud “Füüsikute” — produtsent. Kahe viimase puhul oli ta toeks oma elukaaslasele Maris Paasile, kes täitis lavastaja rolli.
“Produtsendi vajalikkust tajusin siis, kui ise lavastasin,” ütles Janek. “Lavastaja ei peaks minu meelest mõtlema selle peale, kust kostüümide ja lavakujunduse jaoks üht või teist materjali hankida, kuidas lava üles ehitada ja kust kõige selle jaoks raha leida. Lavastaja peaks keskenduma ikka lavastamisele, st kunsti tegemisele.”
Kõige tähtsam on inimene
Viimased kuus aastat on Janek töötanud Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi arendus- ja projektijuhina. Enda sõnul teeb ta sellel töökohal seda, mida teised ei tee ehk täidab teiste muuseumitöötajate töölõikude vahele jäänud tühikuid. Janek on koos kolleegidega välja nuputanud uusi muuseumiprogramme ning käivitanud mitmeid projekte. Tihti on tal tulnud seista muuseumi klassitoas laste või täiskasvanute ees ning köstri või õpetaja Lauri taoliseks tegelaseks kehastununa muuseumitundi anda või mingit tseremooniat läbi viia. Nii et “mänguõpetaja” kogemusi oli tal piisavalt, kui ta kolm aastat tagasi Tartu Ülikoolis “pärisõpetajaks”, täpsemalt ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks õppima läks.
“Sel alal oli võimalik saada magistriõppesse riigieelarveline koht ja otsustasin selle ära kasutada,” ütles Janek. “Samas ma ei ütleks, et ma sihitult ühelt alalt teisele viskleksin. Pigem toetab üks õpitud asi teist.”
Koolitööle sattus ta kiireminigi, kui algselt kavatses. Ajalugu annab ta Maarja koolis 6.-9. klassi ning ühiskonnaõpetust 6. ja 9. klassi õpilastele.
“Tahtsin kohe värsked teadmised ära kasutada, muidu lähevad äkki meelest ära,” ütles Janek muiates. “Tahtsin end ka proovile panna ja vaadata, kas suudan olla parem pedagoog kui mõned mu enda kunagised õpetajad, kellel pedagoogilist suhtlemist käsitlev loeng ilmselt kogemata vahele oli jäänud.”
Küsimusele, kas ta kunagi veel mõnd uut eriala õppima minna kavatseb, vastas Janek kadunud Aksella Lutsu, Palamuselt pärit filmimehe Theodor Lutsu lese sõnadega.
“Kui Brasiiliast Pärnusse elama asunud Aksellalt küsiti, kas ta kavatseb elu lõpuni Pärnusse jääda, vastas elurõõmus 93-aastane vanaproua: “Kes teab, mis tuuled mul peast läbi käivad või kuhu jalad mind kannavad”,” meenutas Janek.
Käigu tal endal siis peast läbi mis tuuled tahes, seda, et tema töö on ka edaspidi inimeste ja suhtlemisega seotud, on ta ette kindel. Nii on see olnud ka tema senini peetud ametites.
Kõigepealt tuleb aga Janeki sõnul väärikalt ära tähistada Jõgeva Linna Teatri 15. sünnipäev. Kui arvestada aega “Kauka jumala” proovide algusest, siis on sünnipäev juba käes, kui aga sama tüki esietendusest, siis alles ees. Mis tükk sünnipäevaks välja tuuakse ja kus seda mängima hakatakse, pole veel teada, aga pidamata tähtpäev igatahes ei jää.
Arne Tegelmann, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor:
Janek on lennukas mõtleja ja hea suhtleja. Tal on alati häid ideid ning muuseumitöötajate omavahelistes aruteludes on ta sõnakas kaasarääkija. Et oleme korduvalt koos muuseumi tarvis materjali kogumas käinud, tean, et Janekiga võiks koos ka luurele minna.
Janek Varblas
Sündinud 1971 Jõgeval.
Õppinud Jõgeva 1. Keskkoolis ning lõpetanud Kärberi-nimelise kutsekeskkooli ehitaja erialal (1990), Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurinõunik-lavastaja erialal (diplomiõpe, 2003) ja Tartu Ülikooli ajaloo erialal (magistriõpe, 2011).
Töötanud Jõgeva MEKis ehitajana ning Tartu ja Jõgeva toitlustusasutustes baarmani-administraatorina.
2005. aastast Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi arendus- ja projektijuht.
2005-2009 Jõgeva Ühisgümnaasiumi draamaõpetaja.
2011. sügisest Maarja Põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.
1996. aastast Jõgeva Linna Teatri näitleja, lavastaja ja produtsent.
Tunnistati 2003. a Võrus toimunud harrastusteatrite riigifestivalil George’i osa eest Põltsamaa Teatri Ellunäod lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi?” parimaks meespeaosaliseks.
Pälvis lavastuse “Füüsikud” väljatoomise eest Kuremaa lossis Jõgeva Linna Teatri koosseisus Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi mulluse aastapreemia.
i
RIINA MÄGI
