September on jõudnud näidata juba mitut nägu. Kuu esimestel päevadel näitas ta üsna rõõmsat, nii et Kassinurme mehed Ants ja Tolik ei pidanudki kahetsema, et suvel olude sunnil ära jäänud kanuumatka septembri algul ikkagi ette võtsid. Varasügiseselt looduselt tasubki võtta veel kõike seda, mis suvel võtmata jäi.
Mitu korda nad kanuumatka Põltsamaa jõe ja Piibe maantee ristumiskohast on alustanud, ei mäleta Ants ja Tolik ise ka enam. Oma neli-viis korda on seda ikka ette tulnud. Aga kanuumatka puhul marsruut nii väga ei loe: ehkki toimumispaik on sama, on matk iga kord ikka isemoodi. Ega siis asjata öelda, et samasse jõkke pole võimalik kaks korda astuda.
Tuttavat jõge pidi sõuda on mõnes mõttes isegi parem: oskad paremini oma aega planeerida. Tolik ja Ants teadsid näiteks täpselt, et kell viis õhtul matka alustades tuleb kohe isuga „mõla andma“ hakata, et enne pimedat sobivaimasse laagripaika, Tammemäe künkale jõuda ning seal laager püsti panna. Olgu ilm milline tahes, pimedaks läheb septembri algul ikkagi tunduvalt varem kui jaanipäeva paiku ning pimedas on telgi püstitamine ja õhtusöögi tegemine, teadagi, tüütu.
Kanuumatkal arvestatakse teekonna pikkust pigem tundides kui kilomeetrites: ei ole ju kanuul peal spidomeetrit ega jõe ääres kilomeetriposte. Mõned üksikud viidad mõne jõe ääres küll on, aga seal kirjas olevate numbrite puhul pole teada, kas need jõe kõiki lookeid ikka arvesse võtavad.
Piibe maantee sillalt Tammemäe künkani on Antsu ja Toliku tänavuse kogemuse järgi kaks tundi ja nelikümmend minutit. Nii et kohale jõudsid nad kenakese pimeduseelse ajavaruga, ent paraku ootas neid ees ebameeldiv üllatus: keegi hoolimatu (paraku satub loodusesse ka selliseid) oli lahkudes visanud kustuvasse lõkkesse taarat täis kilekoti.
„No kui taara kaasa võtmine tõesti nii raske oli, jätnud siis kott vähemasti lõkke kõrvale!“ kurjustasid mehed. „Plasttaara plasttaaraks, aga õllepurkide kohta ei saa ju kuidagi arvata, et need ära põlevad.“
Metsarahva valimiskampaania
Lõkkesse pistetud taarakott polnud aga kaugeltki veidraim asi, mida Kassinurme mehed seekordsel kanuumatkal nägid. Viimasel matkapäeval leidsid mehed näiteks „paksust karulaanest, metsakurust suurest“ keskerakondlase Kalev Kallo suuremõõtmelise valimisbänneri ning paar koormakatet. Samasse paika oli rajatud ka väike lõkkeplats improviseeritud pinkidega. Kõik see nägi välja nii, nagu oleksid „kriimsilm, karuott ja rebane“ enne metsarahva parlamendivalimisi propaganda õpitoa korraldanud ning lugupeetud riigikogulase pilti näitliku õppevahendina kasutanud.
Üks märksõna, mis meestele seekordsest matkast meelde jäi, oli vaikus. Ilm oli neil neljal päeval nimelt ebaeestimaiselt tuuletu. Ning vaid kahekesi vee peal olles ei tekkinud ka kanuus erilist melu. Tükati paisus vaikus nii suureks, et isegi mõlaga jõevees solistamine tundus pühaduseteotusena.
Ent öeldakse — vaga vesi, sügav põhi. Või et õnnetus ei hüüa tulles. Teise päeva õhtul, kui mehed hakkasid mööda peegelsiledat jõepinda täielikus vaikuses Jõeküla silla juurde jõudma, põrutas kanuu äkki ootamatult vastu üht vee all varitsenud puuoksa ning enne kui matkasellid arugi said, olid nad kõhuni vees. Kanuu pöördus küll kohe pärast seda, kui reisijatest vabanenud oli, püstiasendisse tagasi, ent oli peaaegu ääretasa vett täis. Mis tähendas, et kogu paadis olnud varustus tuli ahvikiirusel kaldale pilduda ning kanuu tühjaks kallata.
Saavad hakkama naistetagi
Ehkki Antsule oli see tema pika kanuumatkapraktika jooksul alles teine ja Tolikule esimene kord ümber minna, polnud nad õnneks minetanud harjumust varustust enne matka korralikult kilekottidesse pakkida. Tänu sellele polnud vaja välja kuulutada avariiolukorda ega autot enneaegu järele kutsuda. Piisas sellest, kui mehed veel tund aega mõla andsid, järjekordses RMK lõkkekohas telgi üles panid ning kotis mõnusasti kuivaks jäänud riided selga tõmbasid. Ainus, mis kapitaalselt kannatada sai, oli Antsu suitsutagavara.
„Kui eelmisel korral ümber käisin, olin kanuus kahe naisega. Siis mõtlesin, et küllap see ikka naiste viga oli. Öeldakse ju, et naine laevas, laev põhjas. Nüüd selgus, et kanuu ümber ajamisega saavad ka kaks meest väga edukalt hakkama,“ ütles Ants muiates.
Et võimalike järgmiste veeõnnetuste tarvis meestel rohkem vahetusriideid kaasas polnud, otsustati kolmas päev veetagi sellessamas laagripaigas riideid kuivatades. Aeg-ajalt kaela tulnud vihmasabin seda protsessi mõistagi ei kiirendanud. Küll aga viis vihmasabin mehed mõttele metsa seeni otsima minna. Tagasi tuldigi mitme peotäie kuuseriisikatega, mis potipõhjas või sees ära praeti. Tõsi, kiri võiks peetud olluse pakil kinnitas siiski, et tegemist oli „vähendatud rasvasisaldusega rasvaseguga“. Tagatipuks seisis pakil karmis stiilis ühemõtteline märge „Hommikusöögiks“. Loodetavasti ei nõua Euroopa Liidu seadused nende karistamist, kes kõnealust segu ka lõuna- ja õhtusöögi ajal tarvitavad, sest muidu läheks kahel Kassinurme mehel üpris haprasti.
Neljapäeva õhtul Piibe maantee silla juurest alanud matka lõpetasid Ants ja Tolik pühapäeva pärastlõunal Rutikveres. Kindlasti leidub neid, kes seda sportlikus mõttes väga haledaks tulemuseks peavad: ägedamad mõlamehed oleksid selle ajaga ilmselt Tartus või suisa Peipsi peal väljas olnud. Aga Kassinurme mehed endale sportlikke eesmärke ei seadnud. Pigem läksid vee peale vaimu kosutama.
„Needsamad kodused ja töömured, mille eest sa matkale minnes jalga oled lasknud, vaatavad sulle küll tagasi tulles uuesti vastu, ent pärast matka hakkad sa neile lahendust otsima juba mingilt teiselt tasandilt,“ leidsid mehed.
„Kanuumatk annab võimaluse seesmiselt puhastuda,“ lisas Tolik.
„No seekord saime ikka väljastpoolt ka puhtaks,“ torkas Ants vastu, pidades silmas ootamatut sundsuplust.
i
RIINA MÄGI
