Me peame mäletama

Eile möödus 80 aastat juuniküüditamisest, kui ööl vastu 14. juunit aastal 1941 viisid Nõukogude liidu repressiivorganid Siberisse umbes 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest. 14. juunit jäädakse pikaks ajaks mäletama kui leinapäeva. Akendel, raudteejaamades ja mälestuskivide juures süttivad küünlad ja peetakse mälestushetki. Pühendusega nendele, kes pidid rasketele tingimustele alla vanduma.
Lood, mis neil päevil räägitakse, lähevad hinge sügavaimatesse soppidesse. Ronivad nii kaugele mällu ja keerlevad seal pikalt. Sest nõnda võikast teost nii lihtsalt ei paraneta.
Ja seda enam peame mäletama. Et selliseid tegusid enam iial ei sünniks. Praegu, mil on keerulised ja rasked ajad, oskame kokku hoida ja mõista eriti valusalt seda, kui oma lähedasi näha ei saa. Me mäletame aegu, kui lausa kodumaale ei pääsenud. Ja seda enam oskame hinnata oma emade, isade, vanaemade ja vanaisade lähedust ja kodumaa pinda. Ka pikka aega eraldatud olek, üksindus ja hirm võivad vaid väga õrnalt anda aimu sellest, millist sisemist piina võisid tunda need, kes loomavagunites tundmatusse sõitsid. Ja enam iial ei naasnud.
Igal aastal räägime küüditamisohvritest ja sellest võikast teost. On neid, kes hetki vagunis iial meenutada ei taha. Ja on neid, kes peavad silmad häbist maha lööma. Sest oma rahva vastu minna ei ole iialgi sünnis. Kuid rääkima peab. Haavad küll ei parane, kuid mälestused ja lood on need, mis aitavad valu leevendada.