Toomale minnakse enamasti selleks, et alustada sealt retke Endla looduskaitsealale. Rabamatkale siirdudes möödutakse koplitest, kus sööb rohtu hobusekari. Vähesed teavad, et neil ehedat eestimaist maastikku kaunistavatel loomadel on “taskus” Rootsi passid ning enamik neist hakkab just selle riigi hipodroomidel suuri summasid teenima.
“Eestlane peatub koplite juures harva, välismaalased jäävad aga mitte üksnes seisma, vaid saavad tihti ka aru, et tegemist on traavlitega,” ütles Tooma Põllumajanduse Osaühingu juhatuse esimees Jaanus Mikk. “Traavel on pikema ja madalama kehaga ning hoopis teistsuguse liikumisega: tema jooks pole n-ö koondatud, vaid välja sirutatud.”
Jaanus Miku sõnul ei tee eestlane ratsahobusel ja traavlil vahet sellepärast, et Eestis on traavispordi traditsioon nõrguke. Rootsis on see aga jäähoki ja jalgpalli järel populaarsuselt kolmas spordiala. Õigemini on see seal tõsiseltvõetav majandusharu, mis annab tööd 30 000 inimesele.
Tooma koplites silma rõõmustavad traavlid kuuluvad Rootsi firmale Stall Oxalis. Tooma Põllumajanduse Osaühing osutab neile traavlite üleskasvatamise teenust. Omanik on mõlemal firmal siiski üks – Rootsi suurärimees Mats Gabrielsson. Esimesed kaheksa Stall Oxalise hobust toodi Toomale 2002. aastal ning hakati siis karja tasapisi suurendama. Aastatel 2005-2006 oli hobuseid üle saja, praegu pisut alla kaheksakümne, sealhulgas 22 tänavu sündinud varssa. Viimased viiakse varsti kuuks ajaks Rootsi, kus nad sealsesse hobuste registrisse kantakse. Eestis registreeritud hobuste eest makstaks maailmaturul paraku tunduvalt nigelamat hinda.
Rootsis välja antavatesse passidesse läheb noorte traavlite perekonnanimena kirja nende sünnikohale viitav Tooma. Eesnimed pannakse igal aastal erineva algustähega. Nii võib rääkida Tooma traavlite A-, B-, C- jne aastakäigust.
“Kui hobune müüakse, võib uus omanik talle uue nime panna, ent seda tehakse harva,” kinnitas Jaanus Mikk. “99 protsenti Toomal üles kasvanud traavlitest jookseb ka omanikku vahetanult endise nime all.”
Tooma nimi on nii Rootsi kui ka mõne teise tugeva traavispordimaa asjatundjate silmis muutunud kvaliteedi garantiiks: Rootsi hipodroomidel teenivad keskmiselt kõige suuremaid rahasummasid just selle perekonnanimega hobused. See tähendab, et traavispordikultuurita Eestimaal on mõned inimesed vähemasti traavlite kasvatamise hästi ära õppinud. Kõik algab muidugi juba tulevastele traavlitele vanemate valimisest.
Elav legend
Kui Toomal traavlite kasvatamist alustati, toodi siia Rootsist väärika sugupuu ja korraliku genotüübiga sugumärad. Nende seemendamiseks on hangitud tipptasemel täkkude spermat. Kohapeal on aja jooksul olnud ka kolm sugutäkku, kellest nimekaim, Born Quick veedab Toomal “pensionipõlve” praegugi. Mõnel soomlasel või rootslasel võib suugi lahti vajuda, kui ta kuuleb, et Toomal võib näha elavat Born Quicki: selle legendaarse traavli pildid on üleval Soome suurematel hipodroomidel ning ühel neist peetakse temanimelist jooksugi. Born Quick on Mats Gabrielssoni esimene hobune, kes teenis oma karjääri jooksul üle 400 000 euro.
“Ehkki Born Quick on juba 24 aastane ja võiks rahulikku vanaduspõlve pidada, paaritas ta tänavugi mõned märad ja nood tõid ilmale väga ilusad varsad,” ütles Jaanus Mikk.
Lisaks vanematelt saadud “pärandile” on oluline ka see, kuidas noorte traavlite eest kasvuperioodil hoolitsetakse. Toomal saavad nad avarates koplites palju liikuda ja tänu sellele areneb nende lihaskond hästi välja. Aastased sälud hakkavad juba spetsiaalset trenni tegema: neid jooksutatakse siin umbes kolmesajameetrisel rajal ning viiakse kahes jaos paariks kuuks Tallinna hipodroomile, kus üks sealne tõelisest asjatundjast treener nad käru ette rakendab.
“Seal vaadatakse, kellest tuleb hea jooksja ja kellest mitte,” ütles Tooma Põllumajanduse Osaühingu tegevdirektor Voldemar Ilves.
Tema sõnul teeb firma hobuste jaoks heina ja silo ise, kaera ostab aga Palamuse valla talunikult Marko Reinbergilt.
“Heina ja silo tegemiseks on meil hangitud korralik tehnika,” ütles Voldemar Ilves. “Sööt peab meie loomadel tõesti kvaliteetne olema. Hein ei tohi näiteks tolmata, sest tolm kahjustaks hobuste kopse, kopsukahjustus ei lubaks neil aga hiljem kiiresti joosta.”
Heinamaid ja kopleid on Tooma Põllumajanduse OÜl kokku 200 hektarit. Koplitele tegi tänavusuvine põud Voldemar Ilvese sõnul liiga: pärast seda, kui hobusekari üle käis, jäid rohumaad kiratsema ega tahtnud kuidagi taastuda. Jaanus Mikk lisas, et koplite pinda on firmal muidu piisavalt, ent mineraalmaal paiknevatest koplitest tunnevad nad siinses soise pinnasega piirkonnas siiski puudust.
Masu ei märganudki
<p />
Kui Jaanus Mikk ja Mats Gabrielsson viibivad Toomal aeg-ajalt, siis pidevalt juhatab seal “vägesid” Voldemar Ilves. Peale tema on firmas püsivalt tööl viis inimest, ent suvel palgatakse ka lisajõudu. Lisaks sellele viibib töörohkematel perioodidel kohapeal firmale püsiteenust osutav hobuste günekoloog.
Ettevõtte käive Jaanus Miku sõnul väga suur ei ole, sest Tooma Põllumajanduse OÜ on, nagu öeldud, teenuse osutaja. Hobuste müügist saadav tulu (ja see on päris suur) läheb ikka nende omanikule ehk Stall Oxalisele. Ent samas tarbib Stall Oxalis teenust stabiilselt ja maksab selle eest päris heldelt (30 000 eurot hobuse kohta aastas), nii et näiteks masuaja elas Tooma firma üle seda peaaegu märkamata.
“Eesti riigiga meil suurt pistmist pole — peale selle, et me korralikult siinseid makse maksame,” ütles Jaanus Mikk.
Põhjusel, et ollakse korralikud maksumaksjad, võiks Eesti riik Miku arvates Tooma Põllumajanduse Osaühingut siiski võrdselt teiste Eesti põllumajandusettevõtetega kohelda. Paraku pole Tooma firma tema sõnul peale pindalatoetuse muid toetusi saanud, sest firma omanik on välismaalane ja traavlikasvatust ei peeta põllumajandusharuks, kuna põllumajandusloomadena käsitletakse siinmail eelkõige neid, kelle liha või piima toiduks tarvitatakse.
Mats Gabrielsson on tegelikult suur Eesti patrioot ning kiidab Eestit igal pool maailmas,” kinnitas Jaanus Mikk.
Kas Toomal sündinud traavlid hiljem eri maade (põhiliselt siiski Rootsi) hipodroomidel suuri summasid teenides ka Tooma haljaid kopleid meenutavad, ei ole teada. Küll aga hoiavad nende üleskasvatajad internetist traavivõistluste ülekandeid jälgides end nende edasise käekäiguga kursis. Mis “keeleoskusse” puutub, siis peaksid Toomal kasvanud traavlid suisa polüglotid olema, sest Toomal räägitakse nendega eesti, Rootsis passistamisel olles rootsi ja Tallinna hipodroomil trenni tehes vene keeles: nende sealne põhitreener on vene rahvusest.
“Tegelikult pole keel hobuste jaoks oluline, olulisem on kõnetamise toon,” ütles Jaanus Mikk. “Traavisport on aga ala, millega teenitud raha samasse sporti tagasi investeeritakse.”
i
RIINA MÄGI
