Järg 13. augustil ilmunud osale
Ema pani meie lehmad karjamaale ketti ja imestas, et ketivai maa sisse minna ei tahtnud — siin oli paene pinnas. Köögis hakati süüa tegema, mõned väsinud teelised heitsid küüni heintele magama. Vankreid tuli kolinal järjest juurde, öö läbi kolksusid uksed. Kena ja vaikse talu elu oli pea peale pööratud.
Põgenikud saalisid ustest sisse ja välja, lapsed tihkusid nutta.
Toas laua taga käis kurtmine, vaidlemine ja ennustamine.
Magama läksime vankrikuuri, kuid mu uni oli rahutu ja õudusi täis. Nägin, kuidas NKVD-lased pliidil raudu kuumaks ajasid, et eestlastele viisnurk otsa ette kõrvetada. Nägin ka helituid plahvatusi ja kõiksuguseid võikaid pilte.
Järgmisel hommikul, 21. septembril jätkasime oma teekonda ja jõudsime lõunaks Anniki külla, sealt edasi metsateid pidi lääne suunas, et leida kohta, kus oodata, kuni rinne üle läheb. Enne Kuimetsa jäime peatuma ühe talu metsaservas. Meie juurde tulnud Eesti sõdurid rääkisid, et hommikul olid venelased Rakveret pommitanud, ka Amblas olevat Vene tanke nähtud. Nad rääkisid ka, et Toompeal oli lehvinud sini-must-valge.
Samal päeval toimus Porkuni lahing. Järele jäänud soomepoistele ja major Rebase meestele anti käsk Eestis mitte enam peatuda, liikuda edasi Lätti ja sealt Saksamaale.
Otto Tiefi valitsus lahkus Tallinnast. Oli selge, et Eesti Vabariiki ei tule.
Järgmisel päeval läksime Kuimetsast läbi. Kohtusime paari soomepoisiga, kes soovitasid meil kuhugi kõrvale tõmbuda, sest iga hetk võivat kohale jõuda venelaste tankid. Nad sõitsid jalgratastega edasi ja ütlesid, et nemad Saksamaale ei lähe, vaid jäävad siia metsadesse, et venelastel elu põrguks teha.
Vene tankidel jalus
Me ei jõudnud kuigi kaugele, kui tankid selja tagant teel paistma hakkasid. Mõned tõmbasid hobused teepervele, kuid meie kõrval oli kruusaauk ja polnud kuhugi minna. Tankid möödusid meist, kuid kruusaauku olid jäänud mõned Saksa sõjaväe vormis eestlased ja neile tõmmati tuli peale. Üks põgenike hobune vist kartis valangut ja pööras tankile ette. Tank muidugi kiirust ei vähendanud. Raginal lendasid tükkideks nii hobune, vanker kui seal olnud mees.
Keerasime jälle suurelt teelt metsa ja jõudsime ühe kehva talu soisele heinamaale. Ööbisime siinsamas, kuid talus peeti pidu, sest rõõmustati venelaste tuleku üle. Meile öeldi, et olete kulakud ja jooksete eest ära, kindlasti olete ka Omakaitses. Küll te nüüd saate!
Öö oli külm, pime ja sünge.
Hando Runnel on kirjutanud:
Läksid läände lehmad ja lambad,
Voorid veeresid, hobused ees.
Kraamikoormatel kõlkusid lapsed,
vesi silmis ja valud sees.
23. septembril, enne kui edasi liikuma hakkasime, oli meie meestel vaidlus kohalike talumeestega. Nemad ütlesid, et need, kes kodunt ära tulid, jäävad taludest ilma. Meie vastasime, et talud võetakse kõigilt ära kolhoosi. Nemad väitsid, et Eestis kolhoose ei tule, Žukov ütles. Samas tuli tee poolt kaks määrdunud puhvaikades venelast, automaadid laskevalmis käes. Pasteldes talumehed läksid neile vastu, pakkusid kohe puskarit ja kutsusid nad tallu.
Koju tagasi
Meie alustasime koduteed.
Paide ümbruses oli näha lahingute jälgi. Tee ääres oli surnud hobuseid, põllu peal matmata soldateid. Nägime põlenud tanke, majade ahervaremeid. Linnas kohtasime ka naissoldateid. Mehed küsisid ühe niisuguse käest, miks vene naised sõdivad. Vastati, et ei tahtnud nälga surra.
Läbisime vaikse Paide linna, kus polnud näha ühtegi linnaelanikku.
25. septembril jõudsime Jõgeva lähistele. Ka siin oli näha põlenud tanke ja autosid, hobusekorjuseid ja värskeid haudu. Ööbisime veel sealkandis. Oli tunne, et eriti ei tahagi koju jõuda. Järgmise päeva õhtu eel jõudsime oma külla. Mõisamaa kõrts oli maha põlenud, püsti vaid maakivist seinad. Stroomide majapidamisest oli alles vaid väike saun, nende õues varemete vahel põlenud tank. Siin-seal vedelevatel tankidel oli valge värviga kiri “Nõukogude Eesti eest”.
Aaslava majja oli tulnud pomm ja löönud seinad tappidest lahti.
Meie kodu oli tühi ja kõle. Loomi polnud, kanasuled olid maas, samuti olid ilmselt ära söödud sead. Maas olid ka kahe lehma soolikad. Toast oli tehtud kemmerg, sealsamas oli ka Ameerika päritolu konserve söödud. Viljatuulamismasin oli saanud täistabamuse, mets ja heinamaa olid pommiauke täis.
Siskad jäid mõneks päevaks meile. Vaatamata kõigele, mis meil vahepeal kogeda tuli, oli nende väike Maie elus ja terve!
Voldi ümbrusest oli paarkümmend inimest saanud välismaale põgeneda.
Tabivere mees Jaan Peetsalu on kogunud kohalike elanike jutustusi tollastest sündmustest Saadjärve vallas, tema kirjutisi on avaldatud Tabivere valla Sõnumilehes.
Loomad olid omanikku vahetanud
27. septembril hakkasime kartuleid võtma. Isa ajas harkadraga vagusid lahti.
Õhtul tulid Sääritsa Arnold ja veel üks mees meile. Arutati toimunut. Mehed olid öösel meil. Elasime pidevas hirmus, mida venelased ja kohalikud kommunistid järgmiseks ette võtavad. Oli selge, et varem või hiljem tuleb küüditamine, sest kehvikud ja paadialused tahavad varandust kätte saada.
Päeval käisime isaga Tormi külas ühest perest oma lehma ära toomas. Mina kui karjapoiss olin tunnistajaks kaasas, et see on meie Maasik. Enne tuli Voldist kaasa kutsuda püssiga RO-mees ehk Rahva Omakaitse mees. Rahvas kutsus neid mehi Röövlid Omavahel. Minnes nägin, et kogu Tormi mägi oli tankide ja mürskudega üles küntud. Ka Voldi alevikus oli purustusi ja majade ahervaremeid, korstnad ja truubid püsti.
Me teadsime, et lehmad võetakse nagunii ära, aga need tuli küla pealt kokku koguda, muidu oleks pärast nõudma hakatud, kuhu me loomad pannud oleme.
Saimegi lehma kätte. Seal peres oli küll parajasti üks vene soldat, kes püssi laadis, aga et ka meil püssimees kaasas oli, ei läinud vaidluseks.
i
PAUL TOOTS
