Olin 1941. aasta sõjasuvel tunnistajaks Saksa luurelennuki Hs 126 meeskonna hukkumisele.
Mäletan, et oli ilus südasuvine augustialguse keskpäev. Mängisime just täditütrepoja Andiga Palamuse valla Patjala küla Alt-Majori talu tagahoovis õhulahingut. Lennukiteks olid meil suveks tallist välja toodud hobuste sõimed, pardakahuriteks parajad puutümakad. Järsku kuulsime idast lähenevat lennukimürinat. Lennuki lähemale jõudes käsutasin Andit: “Laseme ta alla!” Tulistasime oma “kuulipildujatest”, nagu jõudsime. Lennuk oli juba jõudnud meie kohale, tegi ootamatult järsu pöörde, hakkas kaotama kõrgust ning, jõudnud Keeri talu rabametsa kohale, sööstiski püstjoones alla. Langemise kohast tõusis üle puulatvade tume pilv.
Hüüdsin Andile: “Saksa lennuk kukkus alla!” Andi puhkes selle peale nutma: “Ja meie lasimegi ta alla!”
Ruttasime lennukit vaatama
Mul polnud enam aega Andile midagi seletada ega teda lohutada. Ruttasime allakukkunud lennukit vaatama. Lennuki langemise koha leidsime kiiresti. See oli umbes 50 meetri kaugusel Patjala-Palamuse maanteest tihedas rabamännikus. Pilt, mis meile avanes, oli masendav. Mitu suurt puud oli maha murdunud, nende asemele oli tekkinud väike lagendik. Kõikjal ümberringi oli laiali paisatud purunenud lennuki tükke.
Langemiskoha keskel mustendas paarimeetrine auk, mis hakkas juba täituma rabaveega. Peagi oli sündmuskohale kogunenud paarkümmend uudistajat. Saabusid ka Saksa sõjaväe esindajad. Üritati lendurite säilmeid välja kaevata, kuid edutult: soovesi kogunes auku niisama kiiresti, kui seda pangedega välja ammutada jõuti.
Arutati, mis võis põhjustada lennuki ootamatu allakukkumise. Miks ei teinud lennuk hädamaabumist lähedal olevale kultuurheinamaale? Lendurid oleksid võinud end päästa ka langevarjude abil. “Ju vist tekkis neil roolirike,” jäi peamine seletus kõlama. Nüüd, aastakümneid hiljem, tundub mulle tõenäolisem teine versioon: lennuk tuli tagasi vaenuretkelt, kus piloot oli tõsiselt vigastada saanud. Jõudnud meie kohale, kaotas lendur teadvuse, lennuk aga juhitavuse.
Lendurite surnukehi ei leitud
Ka järgneval talvel üritasid sakslased lendurite surnukehi välja kaevata. Toodi kohale pump ja abitööjõud. Tuli välja küll hulgaliselt lennuki tükke, kuid lendurite surnukehi leida ei õnnestunud. Seejärel õnnetuskoht tasandati ja korrastati. Langemiskohale kujundati sõdurikalme puust ristidega, kus kirjas lendurite nimed, auastmed, sünni- ja surmakuupäevad.
Nõukogude okupatsiooni aastatel hävitati kõik Saksa sõdurite hauaplatsid. Olen viimastel suvedel paaril korral püüdnud seda kohta leida, kuid kahjuks tagajärjetult. Seitsmekümne aasta jooksul on ka kunagine rabamets tundmatuseni muutunud. Endise tiheda männiku asemele on nüüdseks kasvanud soostunud segamets.
Nüüd, kui austatakse kõiki kunagistes sõdades langenuid ja ka Eesti Riigikogu on vastava seaduse sõjahaudade tähistamiseks ja hooldamiseks vastu võtnud, on ka loomulik, et nende kahe Saksa lenduri hukkumispaik saaks väärikalt tähistatud. Seda võiks teha lennuki allakukkumiskoha lähedale maantee äärde paigaldatud järgneva tekstiga tahvlikesega: “Siia, Keeri talu rabametsa kukkus 1941. aasta sõjasuvel Saksa luurelennuk. Hukkusid nii lendur kui ka pardaradist.”
Hukkumiskoht tähistamata
Eelnenud aastatel olen pöördunud mitmel korral langenute sõjakalmude otsimise ja hooldamise Eesti ühingu tolleaegse
peavanema Ville Dreivingi poole palvega ülalkirjeldatud Saksa lendurite hukkumiskoht tähistada. Tavaliselt sain selle peale vastuseks: “No mis siis ikka. Võtame kätte ja teeme ära.” Sellega aga kogu asjaajamine ka siis kahjuks piirdus.
Viimastel aastatel on nii saksa kui ka eesti sõjameeste säilmete otsimine ja ümbermatmine tänu ühingu uue esimehe Arnold Undi tööle hoogustunud.
Möödunud aasta juuni lõpul käisime koos temaga eelmainitud saksa luurelennuki kukkumise kohta ka vaatamas. Täpset lennuki kukkumise paika aga ka seekord leida ei õnnestunud. Olime küll varustatud metalliotsijaga, mis oleks võimaldanud leida maapinnale lähedal olevaid metallitükke, kuid võis järeldada, et põhilised säilinud lennukiosad mootor ja juhikabiin olid kukkumisega sügavamatesse turbakihtidesse mattunud.
Kaks katset mullu suvel luhtus
Ei tahtnud me siiski selle lennuki täpse kukkumiskoha kindlakstegemisest ka loobuda. Hea võimaluse selleks andis asjaolu, et üks minu töökohas, Tartu Ülikooli geoloogia osakonnas töötav hea kolleeg Jüri Plado valdab ja kasutab just uurimistehnikat, mis oleks sobiv ka antud küsimuse lahendamiseks. Planeerisimegi koos temaga möödunud aasta juuli lõpuks ühist väljasõitu lennuki kukkumiskohale. Paraku pidime selle ürituse edasi lükkama, sest lämmatavalt palavad ilmad oleksid teinud selle töö rabametsas ülimalt raskeks.
Ka kuu aega hiljem tehtud teine katse lennuki allakukkumise koht kindlaks teha ei andnud tulemusi, kuigi sel korral oli meil kasutada nii magnetiline metalliotsija kui ka lokatsiooniseade. Leidsime küll koha, kus täheldasime tunduvalt suuremat magnetilist anomaaliat, kuid varsti leidsime, et seda põhjustas üks katkenud vintsitrossi tükk. Kammisime küll läbi suure osa rabametsast, kus eeldasime olevat lennuki kukkumise jäänuseid, kuid tagajärjetult. Otsimata jäi aga koht vahetult maantee lähedal, mille keegi üles oli kaevanud ja mudaseks songermaaks muutnud.
Maaparandajad püüdsid lennukit leida
Hiljem kuulsin, et maaparandustöölised olid kunagi omal algatusel ja oma valduses olnud tehnikat kasutades üritanud lennukirususid välja kaevata. Oli tulnud välja küll mõningaid lennuki tükke, kuid kabiin jäi neil kätte saamata. Arvatavasti oli neilt pärit ka katkenud trossiots, samuti oli nende kaevatud maantee äärne songermaa.
Lõpuks ka üks väike ääremärkus. Minu väike täditütrepoeg Andi, kes seitsmekümne aasta eest surmkindlalt uskus, et just meie selle Saksa lennuki alla tulistasime, oli kirjanik Oskar Lutsu tädipoja poeg Andres Kimmel. Pärast TPI lõpetamist ja kandidaadikraadi kaitsmist sai temast Tallinna Tehnikaülikooli mehhaanikateaduskonna masinaehituse erialal väga hinnatud õpejõud. Nüüd on ta aga kahjuks juba manalamees.
i
ARVI LIIVA
