Kui me kõik Otto Wilhelm Masingust ka midagi rohkemat ei tea, siis õ-tähega, mis tänu temale eesti kirjakeeles olemas, oskavad seda nime seostada koolijütsidki.
Pildid mitmes Eestimaa kirikus pastoriametit pidanud ja ka Tartu praostkonna praostiks olnud mehe elust, kes selle heaks palju ära tegi, et meie maarahvas võimalikult haritud oleks ning selges eesti keeles räägiks, loeks ja kirjutaks, said esimest korda elavaiks 24. juuli õhtul Äksi Puhkemaja õuel, kui etendati Kadri Pettai näidendit “Otto”.
Koos Tabivere Harrastusteatri, Tartu Vilde Teatri ja veel siit-sealt laenatud lavajõududega mängis kaasa majagi, mille ees ja sees tegevus toimus, sest just siin asus Äksi pastoraat, mis andis aastatel 1815-1832 peavarju papa Masingu omapärasele perele, kus tütrepoeg ja tütar teisest abielust üheealised.
Eluõhtu kahtlused
Äksi kirik ja pastoraat olid tegusa mehe viimaseks töö- ja elupaigaks. Sestap hiilisid just siin ligi seitsmekümnese rahvavalgustaja hinge kõhklused ja mured, kas elu, mis lõppema hakkab, ikka õigesti elatud sai. “Olen teistele tarkust jaganud, aga on mul midagi jagada? Kas seisaks tark mees oma eluõhtul pankroti lävel?” mõtiskleb Masing , tõdedes ka, et ta enda meelest justkui kiigel elab: kui üles jõuab, viib tee taas alla, kusjuures uue hoo tegemine läheb järjest raskemaks. Eluaeg vaimulikuna leiba teeninud mees jõuab ka ketserliku tõdemuseni: parem mõistus usuta kui usk mõistuseta. Ja järjest sagedamini rändab vana pastori mõte tagasi noorusaega, mil kõik elu hüved ja pahed ära proovitud said.
Koos noorpõlve seiklustekaaslase, Eestis ka hullu krahvina tuntud olnud mõisniku Peter Mannteuffeliga viib mõtterännak ehk sümboolne sõit Otto pöörase leiutaja lennumasinal ajas kaugele tagasi, mil sai Halles tudeeritud, Itaalias seigeldud ja lõpuks Kursi pastoraadi tantsupeol oma lastebonnele kätt ja südant pakutud.
Kadri Pettai näidend (muide, tema esimene) on kahtlemata hariv esimesest stseenist viimaseni, sest toetub lõviosas dokumentaalmaterjalile. Ja kui esietendusel kõlas lõpulaul “Vändra metsas Pärnumaal…” leidus publiku hulgas mitmeid, kes üksteisele äratundvalt-kahtlevalt otsa vaatasid: see on Masingu originaaltekst vist jah, aga et nii pikk ja hoopis teises võtmes… ju siis oligi nii. Pika karuloo allegooria on aga kibedavõitu. Nimelt teevad suguvennad kaugel käinud ja targaks saanud mõmmiku pärast kiitmist-imetlemist siiski vagaseks — et ta liialt esile ei kipuks. Kas arvas kõrgelt haritud Masing oma suguvendadest samuti?
Kiiresti ja andekalt
Näidendi autori sõnul töötas ta Masingu kohta läbi palju faktimaterjali ja tegi sellest valiku, kuid lasi pisut ka fantaasial lennata. Samuti ei surunud ta lavastajat ja näitlejaid kitsastesse raamidesse, vaid andis mitmel puhul neile võimaluse improviseerida. Nii ei olnud kirjas sõimusõnu ega pikantsevõitu stseenide soovitusi-kirjeldusi. “Sõimusõnad, mis Otto isale suhu panna tuli, valisime lausa Wiedemanni sõnaraamatust,” tunnistas lavastaja Raivo Adlas. Millisest teatmeteosest olid aga pärit siivutuvõitu pildikesed, ei söandanud siinkirjutaja vanameistrilt pärida.
Autor kinnitas esietenduse järel, et on nähtuga igati rahul ja meeldivalt üllatunud. Et tema tekst mõnusalt eestikeelne ja kergesti õpitav oli, rõhutasid nii lavastaja Raivo Adlas kui suuremate osade täitjad Jaanus Järs (Masing) ja Rein Annuk (Mannteuffel). Müts maha Kadri ees, kes kolme nädalaga hiigeltöö ära tegi, kui trupil leping esimese näidendilubajaga vett vedama oli läinud.
Igal aastal on tabiverelaste ja “vildekate” ühine suveprojekt lavajõudude poole pealt lisaks tuntud headuses tegijatele üllatusi toonud ja need ei jäänud tulemata tänavugi. Liina Krauni venna Maidu veenva ülesastumise Masingu väimehena võib ehk sobivate geenide arvele kirjutada, sest on ju Liina mitmes Tabivere tükis kaasa teinud. Kuid lasteaiaõpetaja Inna Vesi kinnitusel pole temal iial enne lavale asja olnud, tema osatäitmine koreograafiafännist peretütre Ottilie rollis oli aga üllatavalt julge ja vaba.
“Ei kartnud üldse, mulle meeldib!” kinnitas ka seitsmeaastane Eleanora Aunap, kes pastorihärra ja tema itaallannast abikaasa ainsat ühist last mängis ja üksi, täpsemalt koos nukuga ka imearmsa tantsuetüüdi esitas. Vapper oli ka tema “õepoeg”, kuueaastane Samuel Mikk.
Etendust näeb veel 5., 6. ja 7. augustil algusega kell 19 Tabivere tuuliku õuel.
Kadri Pettai „Otto” toovad publiku ette:
Jaanus Järs, Esta Sokk, Rein Annuk, Linda Amjärv, Matti Linno, Inna Vesi, Katrin Sokk, Ursula Noor, Liina Kraun, Mait Kraun, Eleanora Aunap, Samuel Mikk, Ivar Vinkmann ja Peeter Novoseltsev.
Lavastaja Raivo Adlas, kunstnik Ene Luik-Mudist, kostüümide teostus Janne Vaablalt, valgus ja heli Imre Tõekaljult.
i
KAIE NÕLVAK
