Musta huumori meistrid nimetavad surnud lehma toetuseks üleminekutoetusi, mida makstakse põllumajandusettevõtjatele, kes tänaseks piimatootmise lõpetanud. Möödunud nädalal eetris olnud telesaatest „Pealtnägija“ selgus, et PRIA andmetel maksab Eesti põllumeestele kuni 20 protsenti toetusest tegevuse eest, mida enam ei toimu.
Pajusi põllumajandusettevõtja Lembit Paal peab seda maksmisviisi ebaõiglaseks piima tootmisega tänaseni turule jäänud põllumeeste suhtes.
Seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu 2004. aastal ja sooviga aidata meie põllumajandust järele Lääne-Euroopa omale, loodi järeleaitamise ehk top-up toetus. Vastav raha tuleb Eesti riigi eelarvest, kuid jagamise reeglid kehtestati Brüsselis. Nimekiri, mille alusel seda raha jaotatakse koostati aastatel 2006–2008.
Struktuur muutunud
„Sellest ajast on põllumajandustootjate arv ja struktuur oluliselt muutunud. Ka tänastele põllumajandusettevõtjatele tundub ülekohtune praegune olukord, kus jätkuvalt saavad toetust piimalehmade eest põllumehed, kes ei tegele enam piimatootmisega või ei tee seda sellises mahus nagu enne, „ütles Pajusi kandi põllumajandusfirmade eestvedaja Lembit Paal.
„“Pealtnägija“ käsitles teemat objektiivselt. Mõneti kahju, et probleemi varem ei tõstatatud. Tegelikult on n-ö surnud lehma toetus aktiivses majandustegevuses osalevatele põllumeestele juba ammu pahameelt põhjustanud. See, et noortalunikud asjale tähelepanu juhtisid, on muidugi tubli. Kahju, et sellest toetusest jäävad ilma mitmed ligi viisteist aastat tagasi alustanud ja nüüdseks oma tootmist laiendanud edukad talupidajad,“ märkis ta.
Paali sõnul oleksid toetused väga vajalikud piimatootjatele, kes veel täna turule jäänud. „Nii saaks piimatootjate motivatsiooni pisutki üleval hoida. Piima hinnaks on endiselt jäänud 300 eurot tonni eest, mitmed tootmiseks vajalikud vahendid ja kaubad on aga märgatavalt kallinenud.“
Lembit Paal avaldas arvamust, et endised piimatootjad, kes saavad toetust, ise selles süüdi pole.
„Pigem on valuküsimuseks ebaõiglane jaotamisprintsiip. Taas kord peame „tänu“ ütlema meie eurobürokraatiale, mis ei lase seda toetust teisiti jagada, kui see lepiti kokku 2006. aastal. Nagu aga Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus ütles, olime toona keeruliste valikute ees, kas toetus jaguneks ebaõiglaselt või seda toetust üldse mitte võtta.“
Kadedusega seotud ei ole
Paal ei nõustu põllumajandusettevõtja Juhan Särgava „Pealtnägijas“ avaldatud arvamusega, et surnud lehma toetuse probleemi püstitamine on puhtalt kadeduse küsimus.
„Pigem oli saate eesmärgiks juhtida riigiasutuste ja tootjaorganisatsioonide tähelepanu ebaõiglusele. Öeldakse ju, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Maaeluministeerium ja euroametnikud peaksid viima temaatika instantsideni, kus oleks võimalik muutused esile kutsuda,“ ütles Paal.
Poliitikud on top-up toetusesse suhtunud erinevalt. Ajal, mil viimati oli võimul Reformierakond ja maaeluministriks nüüdne riigikogu liige Urmas Kruuse, seda toetust ei makstud.
„Et Eesti põllumees oleks konkurentsivõimeline, tuleb maksta nii tavatingimustes üleminekutoetusi kui ka kriisi ajal erakorralist kriisiabi. Kui me nende siseriiklike meetmetega täiendavalt põllumeest ei toeta, siis tegelikkuses seame ohtu siseriikliku toidujulgeoleku,“ on öelnud riigikogu maaelukomisjoni liige, keskerakondlane Siret Kotka.
JAAN LUKAS
