“Kas on tõsi, et Teie onu Waldemar Jaeger on Ameerikas miljonär ja saab varsti sada aastat vanaks?” küsis kõrges eas keelemees ja omaaegne karskustegelane Villem Ernits, kui Tartu Werneri kohvikus kokku saime. Pidin talle pettumuse valmistama.
“Minu onu Waldemar Jaeger suri 1965. aastal. Tal oli New Yorgis kunstikauplus.“ “Meid oli kolm ühevanust Jõevalla poissi: Eduard Uusen, Waldemar Jaeger ja mina,” jätkas Ernits. Kes nad olid ja mis neist sai?
Tartu rätsepmeistrit Eduard Uusenit on nimetatud legendaarseks. Piisab vaid tõsiasjast, et Tartu rahu sõlmimisel kandsid mõlemad delegatsioonijuhid, meie Jaan Poska kui ka bolševike poole Adolf Joffe, Uuseni õmmeldud pükse. Nooruses jala kaotanud Uusen andis sealsamas Jõevallas koos minu onu Waldemariga välja külalehte Huvitavad Uudised. Jõevalla leht oli sellisena üks esimesi Eestis.
Täiendanud ennast Peterburis ja Stockholmis, sai temast Tartu tuntud seltskonnategelane. Eduard Uuseni lapselaps on Tartu ajakirjanik Vahur Kalmre, tütar Berta oli aga kirjanik Paul Kuusbergi abikaasa. Mõlemal sõjasuvel puupaljaks põlenud Eduard Uusen suri 1952. </span>
Tartlased nägid esimest lennumasinat
Legendaarseks võib nimetada ka keelemeest ja kunagist karskustegelast Villem Ernitsat, kelle sünnist möödub täna 120 aastat. Boheemlasena, kes oma välimusest ei hoolinud, mäletavad vanemad tartlased teda tänaseni, kuid oma uuriva vaimu ja aktiivsuse säilitas ta kõrge vanuseni. Villem Ernits suri 1982.
Peagi tähistame Eesti filmikunsti sajandat sünnipäeva. Sellepärast pikemalt Waldemar Jaegerist (vanemas trükisõnas ka Voldemar Jääger), kes oli esimese filmi loomisel tegev.
1912. aasta 27. aprillil jõudis esimene lennuk (õigem oleks öelda lennumasin) Tartusse. See oli Farman-tüüpi sõiduk, “roolis” odessalane Utotškin. Kaks päeva hiljem kirjutas Postimees: “Ilm oli küll vilu, aga vaikne, pikk soldatite harjutusplats Peterburi mäel sile ja kuiv, lendutõusmiseks ja mahatulemiseks suur küllalt ühele sõitjale.
Juba kella neljast hakkas rahvast Raatuse uulitsa kaudu jala ja voorimeestel lendamise platsile voolama. Päältvaatajate arv platsil ulatas tuhandeteni, palju rahvast oli muidugi väljaspool. Kohalejõudjad võisid lendamise aparaati, mille kallal õhusõitja mehhaanik nokitses ja mille kohta ka Utotškin kooliõpilastele enne ja pärast lendamist seletusi andis, ligemalt vaadelda. Lennumasin oli kahe kandepinnaga Farmani-süsteemi riist. Peab ütlema, et ta esimesel silmapilgul ligemalt vaadates pettumise tunnet äratab. Lendamise probleemi kallal on inimesesoo erksamad pääd aastasadade pikkuselt mõtelnud ja uurinud. Peaks arvama, et masin, selle uurimise vili, väga peenike ja keeruline riist on. Kuid mis sa näed? Puust traatidega ühendatud keppisi ja lihtsa linase riidega üle tõmmatud kandepindasid (tiibu), mõne sülla laiusid. Neil on üks niisugune väike pind nokaks ees ja kaks ülestikulist pikaks sabaks taga. Kõik nii lihtne materjal ja lihtsalt ja kergelt tehtud. Imestust äratab kõige päält viiekümne hobusejõuline bensiinimootor, mis kahte puust tiiba (propeller) hirmsa kiirusega ümber kihutab. Terve värk seisab kummiratastel.
Laupäeval ronis õhusõitja Utotškin oma kipaka istme pääle. Et ilm külm oli, siis paksus ülikuues, pää ja kõrvad tuule vastu hoolega kinni mässitud, inimesed taganesid mõlemale poole kõrvale, soldatid hoidsid aparaadi sabast kinni, mehhaanik kallas mootorile õli kurku ja lükkas ta käima. Ägeda surisemisega töötavad väikesed tiivakesed. Ei tahaks uskuda, et need suure aparaadi lendu jõuavad tõsta, aga lendav liiv ja tühjade toolide ümberkukkumine hulga maa pääl näitavad, missugust tuult see lihtne õhukruuv suure kiirusega jõuab teha. Kui masin täies hoos, lasevad soldatid lahti. Kergesti jookseb masin ratastel sammu 50 edasi, siis tõuseb propelleri tõukamisel poolliusklevate kandepindade tõstmisel nagu laste nööriga tõmmatud õhu-madu kergelt õhku. Üle majade kaob ta surisedes Raadi mõisa väljadele, üle kasarmu kiriku torni.”
Filmikunsti sünd
Kui Liisa Kristiina Jaegeri poeg Waldemar läks koos päevapiltniku Johannes Pääsukese ja kino jooksupoisi Robert Angervaksaga Utotškini lendamisest elavaid pilte tegema, oli ta ema ütelnud, et eks see ole üks poisikeste temp. Ta ei teadnud, et Utotškini lendamine on tänaseks unustatud, aga sel 27. aprillil sündis meie filmikunst.
Paraku oleks võinud juhtuda ka teisiti.
Mu ema rääkis, et Johannes Pääsuke tõi oma vastilmutatud filmi nende kummutisse, et mu onu selle kinno viiks. Minu tookord viieaastane ema tahtis “kino näha”, niipea kui ema tööle läks, keris rulli süles lahti. Pettumus oli suur, kõik kaadrid olid sarnased, seekord läks õnneks, tookord oli filmilint äärmiselt tuleohtlik, plahvatus oleks tapnud tüdruku, süüdanud maja ja esimene eesti film oleks hävinud, seda enam, et laps istus küdeva ahju ees.
Noortel meestel innustust jagus. Postimees kirjutas: “Kinematografi pilta on Tartu Kinematografi omanikud hakanud valmistama. Nagu kuulda, tahavad nad suvel kodumaa tähtsatest kohtadest ja rahva tööst ja elust ülesvõtteid teha ja neid pilta siis ühes selgitavate kõnedega Tartus ette kandma hakata.” Seda nad ka tegid.
Koostöö Johannes Pääsukesega
Nüüd kolmandast Jõevalla mehest.
Waldemar Jaeger sündis Pala-Jõevalla Nõva külas. Tema koostöö Eesti Rahva Muuseumi fotograafi Johannes Pääsukesega lõpetas 1914. aasta suvel alanud Esimene maailmasõda, mõlemad kutsuti tsaariarmeesse. Pääsuke hukkus Valgevenes, Jaeger põgenes Bulgaariasse. 1915 – 1924 töötas ühes Doonau äärses mõisas valitsejana, kommunistliku ülestõusu ajal õnnestus surmamõistetud “sakslasel” pageda Rumeeniasse. 1920-1930 aastatel töötas Suurbritannias kaubandusliku esindajana, aga siis algas taas emigratsioon. Suri 1965 New Yorgis, enne seda kinkis sealsele Eesti Majale kristallkroonlühtrid. Filmikaadrite järgi otsustades ripuvad need seal ka praegu.
Filmivõtetel abiks olnud Robert Angervaks elas hulkuri elu. 1950 aastate lõpul leiti Laevas maanteekraavis surnuna. Ka õhusõitja Utotškini elu lõppes traagiliselt. Paar aastat hiljem hukkus ta lennul Sahara kohal.
Lõpuks õiendaksin paar visalt korduvat viga. Minu onu nimi on Waldemar Jaeger, tema lellepojal tsinkograafia eriteadlasel Voldemar Jääger. Nõva küla mehed mõlemad. Ekslik on väide, et onu oli kino Imperial omanik. 1912-1914 oli ta kolme Tartu kino juhataja ehk moodsas kõnepruugis direktor. Imperiali omanikud ja filmitöö rahastajad olid Maiste ja Tipo. Johannes Pääsuke väntas ka esimese Eesti mängufilmi “Karujaht Pärnumaal”. Selle välisvõtted tehti mitte Tähtvere, vaid Vasula metsas.
i
ILMARI KARRO
