Mõeldes elamisest maapiirkonnas, siis inimestele on kõige tähtsam, et oleks võimalus leiba teenida, tingimused laste kasvatamiseks (lasteaed, kool), vajalikku liikumist lubav transpordisüsteem ning teenused, milleta argipäevas hakkama ei saa. Viimaste hulka kuuluvad ilmselgelt ka teenused, mis peavad pakkuma turvatunnet.
Ei ole uudis, et praegune seis ei soosi elu maal. Paljud maapiirkonnad on jäänud koolide ja lasteaedadeta, bussiliiklus on kärbitud kriitilise piirini, arstiabi on muutunud väljapool linnu luksuseks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi plaan kärpida bussiliiklust järgmisel aastal veelgi nullib valitsuse jutud Eesti tasakaalustatud arengust. Äsja avalikkuse ette jõudnud valitsuse plaan vähendada riiklikku päästeteenust muudab meie riigi veelgi õhemaks ja kvaliteetse elu võimalikkus väljaspool linnu muutub järjest keerulisemaks.
Plaan rajada päästeteenus vabatahtlikkuse printsiibil, on meie ühiskonna praeguses arenguetapis täiesti toores. Vabatahtlikkuse põhimõttel saab pakkuda teenust vaid siis, kui põhiteenused on olemas. Ühesõnaga, riik PEAB TAGAMA päästeteenuse kättesaadavuse igas Eestimaa nurgas. Vabatahtlikud pritsumehed saavad toetada palgalisi päästjaid ja on seda siiani väga tublisti teinud. Kuid elude ja vara päästmisega tegelevat teenust ei saa jätta vaid vabatahtlike õlgadele. On ülipositiivne, kui maapiirkonnas on piisavalt teotahtelisi mehi ja naisi, kes suudavad võtta vastutuse ja vajadusel reageerida väljakutsetele. Kuid elude päästmisel jääda lootma vaid heale tahtele, on riigi poolt vastutustundetu. Arutleme nii, et Saaremaa Kihelkonna ja Leisi komandode palgalised töötajad on valmis hakkama pärast riiklike komandode sulgemist vabatahtlikeks. See tähendab seda, et nad peavad leidma sealsamas mingi põhitöö, et palka saada. Tööga on aga maal kitsas, leiva järgi minnakse ka mandrile või välismaale. Kes siis hakkab vabatahtlikuks päästjaks? Kustkohast need inimesed tulevad? Päästetöö eeldab tõsist koolitust, seda ei saa teha vaid õhinapõhiselt. Päästeteenistus saab tulemuslikult funktsioneerida vaid komplekselt.
Näide elust enesest. Riiklikust päästeteenistusest kolme kilomeetri kaugusele tulekahjule ei suudeta operatiivselt abi saata, sest samal ajal oli päästjatele veel kaks väljakutset. See näitab, et süsteem on juba praegu viidud kriitilise piirini. Nimetatud juhtumi puhul hoidsid halvima ära vabatahtlikud Pihtlast, olukord sai positiivse lahenduse. Kodanike jaoks on parim lahendus riiklike ja vabatahtlike päästjate ühine, süsteemis tegutsemine.
Riikliku päästeteenuse orienteerumisel vabatahtlikkusele peab ühiskond olema kordi paremas majanduslikus olukorras kui meil praegu. Maapiirkonnas peavad olema töökohad ja inimesed, kes oma põhitöö kõrvalt suudavad ja tahavad oma aega panustada koolitustele ja päästetööle. Räägitud on ka kohalike omavalitsuste vastutusest. Täna on omavalitsused hädas isegi oma tavafunktsioonide täitmisega. Vabatahtlike päästekomandode töö korraldamine käib enamikule omavalitsustele lihtsalt üle jõu. Kõigepealt on vaja tugeva tulubaasiga omavalitsusi ja alles siis saab arutada uute ülesannete lisandumist. Soome kogemus vabatahtlikkuse printsiibi rakendamisel on olnud positiivne, kaasatud on omavalitsused ja erinevad ühendused. Soome näide kinnitab, et riik ise peab selle süsteemi välja ehitama ja selleks ka rahalised vahendid leidma.
Eestis on olemas seadusandlus, mis reguleerib vabatahtlike päästjate tegevust. Ometigi julgen väita, et lähiajal ei ole meie ühiskond valmis päästeteenuse järjekordseks reformimiseks ja seda nii majanduslikus kui emotsionaalses mõttes. Kahandades taas riigi osa väljaspool linnu, ühe järjekordse riigiteenuse vähendamisega, siis see elu maal hääbubki.
i
KALLE LAANET, Riigikogu liige, endine siseminister
