Mida arvaksite noorest mehest, kes istub toas, püss käes, ja hoiab keskendunult kirbul kärbest või laeserva? Asjatundjad tema vaimse tervise pärast ei muretseks, vaid saaksid kohe aru, et tegemist on laskesportlasega, kes teeb n-ö kuiva trenni. Mustvee Gümnaasiumi õpilasele Thomas Soosaarele, Eesti juunioride mitmekordsele meistrile ja karikavõitjale jahilaskmises on see väga tuttav tegevus.

Kui väike poiss hakkab jahimehest isa ja vanaisaga laskeharjutustel kaasas käima, siis tekib tal arvatavasti varem või hiljem endalgi huvi relvade vastu. Just nii juhtus ka Thomas Soosaarega. Kui tema peaaegu nimekaimust isa Toomas talle juba püssi kätte julges anda, nägi ta üsna ruttu, et poiss on oma vanuse kohta päris täpse käe ja silmaga, ning hakkas teda juba teadlikult suunama.

Nüüdseks on Thomas üks Eesti paremaid juunioride klassi jahilaskjaid. Selgituseks olgu öeldud, et jahilaskmises võisteldakse juunioride klassis 12-20 eluaastani. Ainuliidriks pole lubanud tõusta asjaolu, et ikka on ees olnud mõned aasta-paar vanemad tugevad tegijad, kellega konkureerida tuleb ning omavanuste hulgaski on neid, kellega “maid jagada”. Oma maakonnas on üheks tõsisemaks konkurendiks Jõgeva Ühisgümnaasiumis õppiv Keio Karu (väljaspool võistlust on Thomas ja Keio head sõbrad!), tugevaid tegijaid on ka Tallinnas, Saaremaal, Avinurmes ja Rakveres.

Praegu on Thomasel veel kaks ja pool aastat aega juunioride hulgas „ilma teha“ ning karikaid-medaleid koguda. Kuhu need pannakse, ei oska öelda, sest kodune klaasist auhinnakapp tundus juba praegu üsna täis olevat. Eesti meeste üldarvestuses püsib Thomas enam-vähem esikümne lõpu piirimail, nii et üleminek täiskasvanute klassi tuleb ilmselt valutu.

Jahilaskmine on spordiala, mille süsteemist on kõrvaltvaatajal päris keeruline aru saada. Et jahilaskeharjutusi on välja mõeldud väga palju ja vastavalt sellele peetakse väga palju erinevaid võistlusi, on raske hinnata ka seda, millised Thomase senistest saavutustest kaalukamad on. Ta ise on kõige enam rahul sellega, et tuli kuu aega tagasi Tallinnas peetud Euroopa meistrivõistlustel Compak Sportingus (see on üks levinumatest jahipraktilistest laskeharjutustest) 33 osalenud juuniori hulgas kolmeteistkümnendaks ja oli Eesti noormeestest parim. Juunioride parimale, itaallasele Marco Battistile jäi ta alla 16 märgiga (Battisti tabas 194, Soosaar 178). Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et Battisti saavutas täpselt sama tulemuse kui täiskasvanute klassi võitja Christophe Auvret Prantsusmaalt ning jäi alles üldvõitja selgitamiseks korraldatud ümberlaskmisel talle ühe märgiga alla.

Nädalavahetused hõivatud

Eesti karika- ja meistrivõistlustelt on Thomas noppinud õige mitu esikohta. Möödunud aastal oli ta juunioride parim Inglise Sportingus, tänavu on samas klassis jõudnud võita Eesti karikavõistlused kombineeritud jahipraktilises harjutuses ja vintrelvast seisva silueti laskmises ning Eesti meistrivõistlused kombineeritud jahilaskeharjutuses. Augusti lõpus seisab Thomasel ees aga pikem reis: ta osaleb ühena kolmest Eesti juuniorist Itaalias Folignos toimuvatel maailmameistrivõistlustel Compak Sportingus.

Märtsist oktoobrini on jahilaskjatel väga tihe võistluskalender. Isegi siis, kui võistlustel valikuliselt käia, on enam-vähem kõik nädalavahetused hõivatud. Ning peale aja neelab laskesport ka raha: korraldajate poolt laskemoona, märkide (nendena kasutatakse enamasti 110 mm läbimõõduga oranzhe pigitaldrikuid) ja auhindade soetamiseks tehtud väljaminekud kaetakse enamasti osalustasudest. Tõsi, noorsportlasi toetab Eesti Jahispordi Liit sel viisil, et lubab neil võistelda väiksema tasu eest. Kommertsvõistlustel nagu Estonian Open võib aga edukalt lastes osa rahast tagasi võita.

Ka treeninguteks vajalik laskemoon ja märgid nõuavad väljaminekuid. Toomas Soosaare sõnul on targem kevadel kogu hooajaks vajalik laskemoon välja osta (hulgi ostes saab ju odavamalt!), lattu jätta ja sealt siis jaokaupa võtmas käia. Laskmas käib Thomas kõige sagedamini Saare vallas paiknevas Männiku laskepaigas. Talvel tuleb sinna pääsemiseks läbi paksu lume sumbata, aga kord nädalas püütakse seal siiski ära käia. Suurematest laskepaikadest käib Thomas trenni tegemas Elvas, Avinurmes ja Laekveres.

Haavlilaskmiseks on Thomasel Itaalias spetsiaalselt tema keha järgi valmistada lastud kaheraudne püss. Selle välimuses torkab silma ainult see, et rauad ei paikne mitte kõrvuti, nagu me tavaliselt nägema oleme harjunud, vaid üksteise all. Aga see pole tegelikult nii oluline. Olulisim vahe on hoopis raudade sileduses ja libesuses, mis on kümmekond protsenti suuremad kui tavalise relva puhul. See annab laengule suurema algkiirenduse ja võimaldab tänu sellele sihtmärki täpsemalt tabada. Ka päästikusüsteem on eritellimusel valmistatud võistlusrelval tundlikum.

Itaaliast tellitud relvaga laseb Thomas esimest hooaega. Alustas ta tavalise jahirelvaga ja siis sai kasutatud sportrelva. 9000 eurot, mis uue relva peale kulus, on investeering tulevikku: püss on mitte üksnes tipptasemel kvaliteediga, vaid ka väga vastupidav. Ning jahilaskmine on tõesti ala, mida saab harrastada kõrge eani. Heaks näiteks on 75-aastane jõgevamaalane Johannes Surva, kes on superveteranide klassis Eestis kõva tegija.

Kuuliharjutusi sooritab Thomas vintpüssiga, mis pole päris sportrelv. Muuseas, vaatamata perfektsele relvakäsitsemisoskusele ei tohi Thomas praegu veel, relv kaasas, üksi ringi liikuda, vaid ainult koos laskeinstruktori litsentsiga isa või isa poolt volitatud treeneri saatel, sest püssid on registreeritud isa nimele. Kui Thomas tänavu oktoobris täisealiseks saab ja relvaeksami sooritab, võib ta need enda nimele ümber registreerida. Siis tohib ta ka metsa päris jahti pidama minna.

Keskendumisvõime ja koordinatsioon

Kui ilmateguritest mõjutab jahilaskmises tulemusi kõige enam tuul (lendava märgi trajektoor muutub ettearvamatuks), siis laskja enda isikuomadustest on sellel alal kõige tähtsamad keskendumisvõime ja koordinatsioon. Neid arendatakse nii tiirus päriselt lastes kui ka kodus n-ö kuiva trenni tehes. Mil viisil, sellest oli eelpool juttu. Ka laskuri füüsiline vorm peab hea olema. Seda aitab Thomasel hoida korvpalli mängimine. Varem harrastas ta seda tõsisemalt ja noormehe 191-sentimeetrine kasv lubaks praegugi enamat, ent nüüdseks on laskesport nihkunud esikohale ja korvpall jäänud hobi tasandile. Maakonna tasemel võistlustel peavad konkurendid aga tagamängija Thomas Soosaarega endiselt arvestama.

Oluline osa võistlusteks valmistumisest on õige toitumine ja päevarezhiimi järgimine: kui laskur pole korralikult välja puhanud, ei suuda ta keskenduda — eriti pika võistluspäeva lõpupoole. Nii et heade võistlustulemuste nimel tuleb mõnikord ühest ja teisest loobuda.

Kui isa Toomas käib pojaga kaasas treeningutel ja võistlustel, siis kehalise kasvatuse õpetajast ema Anneli on see, kes hoolitseb õige toitumise eest ja jagab juhiseid üldfüüsilise vormi hoidmiseks. Ka vanaema-vanaisa, Prantsusmaal õppiv õde ning Kullavere Jahiühistu toetavad, kuidas suudavad, nii et Thomasel on seljataga päris tugev taustameeskond. Eesti Jahispordi Liidu toetust on ta tunda saanud aga ka sel viisil, et liit rahastab noorte treeninglaagreid.

“Jahispordi liit teeb praegu päris tublit tööd, et vahepeal veidi tagaplaanile vajunud ala taas rohkem pildile saada. Ka masu vähendas vahepeal ala harrastajate hulka tunduvalt, nüüd aga on Eesti meistrivõistlustel osalejate arv taas tõusuteel,” ütles Toomas Soosaar.

Koolis läheb Thomasel hästi. Enda sõnul meeldivad talle enam reaalained, näiteks matemaatika. Nii et võistlustel punktide kokkurehkendamiseks ei pea ta kalkulaatorit tagataskus kandma. Seda, mis erialaga ta oma tuleviku seob, pole ta aga veel otsustanud, ent gümnaasiumi lõpetamiseni on tal ka veel kaks aastat aega.

Kasvatab kohusetunnet

Koolitulistamiste ja muude sedalaadi traagiliste sündmuste puhul vallandub meedias tavaliselt laiem arutlus, mille üheks postulaadiks on, et relvad süstivad inimesse agressiivsust. Selle nurga alt vaadatuna peaks Toomas Soosaar väga halb isa olema: andis ta ju ise pojale relva kätte.

“Minu meelest kasvatab varasest noorusest peale relvadega tegelemine inimeses just distsipliini ja kohusetunnet ning ohutustehnika reeglite järgimine kujuneb enesestmõistetavaks,” kinnitas Toomas Soosaar.

Ja Thomast vaadates ei jää üle muud, kui teda uskuda: mingi agressiivse relvahulluga ta küll ei sarnane.

Praegu on Thomas registreeritud Männiku (antud juhul mitte Saare valla, vaid Tallinna Männiku) Sportingu Klubisse. Nii et teatud võistlustel kaitseb ta küll maakonna au, teatud võistlustel aga Männiku klubi värve. Jõgevamaalt kahjuks tugeva võistkonna moodustamiseks kolme ühtviisi tugevat jahilaskurit võtta pole, seepärast liitus Thomas Männiku klubi poiste Andres Ratassepa ja Carl-Ulrich Uuemõisaga, et, nagu isa Toomas muigamisi väljendas, „vanakestest“ konkurentidele natuke närvikõdi tekitada. Kolmekesi ongi nad juba täiskasvanute meeskonnavõistluses auhinnalisi kohti saanud.

Konkreetseid eesmärke Thomas endale jahilaskmises veel seadnud pole. Olümpiavõitjaks tulekust on tal raske unistada juba sellepärast, et tema trumpharjutused pole olümpiamängude jahilaskevõistlustel üldse kavaski. Sportingu olümpiakavva võtmisest on viimasel ajal küll juba päris palju räägitud, ent asja teoks tegemine võib veel 15-20 aastat aega võtta. Liiatigi on väikese Eesti sportlastel üsna keeruline laskespordi tippriikide laskjatega konkureerida, sest näiteks Itaalia, Prantsusmaa, USA, Taani ja Soome paremad tegijad on enamasti nn tehaselaskjad, kellel taga relvatootjate igakülgne toetus.

Ent kui Thomasel ka olümpiavõitjaks tulla ei õnnestu, siis toreda looduses liikumist võimaldava harrastuse võrra on ta rikkam juba praegu. Jahisport on tegeliku jahiga pealegi üsna sarnane. Nii et kui temast ükskord päris jahimees saab, siis on ta kindlasti väga tubli ja professionaalne jahimees.

i

RIINA MÄGI

Jahilaskmine

Jahilaskmine on laskespordiala, kus sileraudsetest sportrelvadest lastakse lendavaid pigitaldrikuid või liikuvaid märke ning vint-sportrelvadest seisvaid või liikuvaid märke.

Euroopa riikides on kasutusel üle 80 jahilaskeharjutuse, kuipalju on erinevaid jahilaskeharjutusi maailmas, pole täpselt teada.

Jahilaskmine lendavate märkide ehk nõndanimetatud pigitaldrikute laskmise osas jaguneb kaheks:

• klassikalised harjutused: kaarrada, kaevikrada, paariskaevikrada, ja automaatkaevikrada (neid alasid koordineerib Eestis Eesti Laskurliit);

• jahipraktilised harjutused: Sporting, Compak Sporting, Kõrge kukk, Jahikahevõistlus (JKV) jne (koordineerib Eesti Jahispordi Liit).

Lendavate märkide pihta laskmiseks kasutatakse 12 kaliibriseid sileraudseid jahisportrelvi, mis omakorda võivad olla kas kaheraudsed jahipüssid või üheraudsed poolautomaatsed jahirelvad.

Märkidena kasutatakse põhiliselt lendavaid ja veerevaid, enamasti oranži värvi 60…110 mm läbimõõduga ja 36… 182 g raskusi pigitaldrikuid.

Jahilaskmise alla kuuluvad ka vint- ja sileraudsetest relvadest lastavad jahipraktilised kuuliharjutused liikuvate ja seisvate märkidega nagu „Jooksev metsiga“ ja „Jooksev põder“ Neid kuuliharjutusi koordineerib ja arendab Eesti Jahispordi Liit.

(Allikas: Vikipeedia)