Läinud nädalavahetusel toimusid Tartus IX Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Juunioride rannafitnessi võitjaks tuli Jõgevalt pärit Rasmus Klaos, kelle pühendumus ja distsipliin teeb kõigile silmad ette.
Rasmus on vaid 18-aastane, kuid jõudnud selle aja jooksul end täielikult spordile pühendada.
Kaks ja pool aastat rannafitnessiga tegelenud noormees on võistelnud üheksal rannafitnessi laval ja kaheteistkümnel spordialal. Läinud aastal tuli ta juuniorite lahtises kategoorias Eesti meistrivõistlustel kulturismis ja fitnessis esikohale ning täiskasvanute kategoorias ja absoluudi kategoorias nullpunktise kaotuse tõttu teisele kohale. Samal aastal valis Eesti kulturismi ja fitnessi liit Rasmuse aasta meesnoorsportlaseks.
Ent nii nagu iga lugu, algab seegi algusest. Kui Rasmusega kohtumise vaid paar päeva pärast karikat kokku lepime, küsib ta, millise neljast karikast ta kaasa võtma peaks. Just see saab minu jaoks märgiliseks.
18 poodiumikohta
„Trenni olen teinud viis ja pool aastat. Algul lihtsalt enda jaoks, mingi hetk hakkasin võistlema ja vahepeal võistlesin väga palju. Kaheteistkümnel erineval alal nagu maadlus, street workout, sangpomm, MMA ja nii edasi. Ja kõigis päris edukalt. Kokku saavutasin aasta ja kahe vahega 18 poodiumikohta Eesti meistri- ja karikavõistlustelt, lisaks ka mõned poodiumikohad Euroopa ja Baltimaade meistrivõistlustelt,“ alustas Rasmus teekonnast rääkimist.
Mingil hetkel hakkas Rasmusel huvi maadluse vastu kaduma, oma osa oli sellel, et suure lihasmassiga poisil on aeroobset sporti pigem keerulisem teha, lisaks oli palju vigastusi. „Põhiliselt tegelesin siis street workoutiga ja veidi aega oli teisi huvisid ka. Olin endaga igatpidi sügavas augus. Pärast paari korda rannafitnessi proovimist otsustasin, et prooviks seda päriselt teha.
Tahtsin teha päris dieeti, alustasin jõusaalis käimist ja läksin tõsiselt lavale eelmise aasta kevadel,“ meenutas Rasmus, lisades, et esimesed võistlused eriti edukaks ei kujunenud.
„Esimeste rannafitnessi võistluste ajal olin 16, esimestel võistlustel oli eelviimane koht, siis viimane. Aga kui tõsiselt lavale läksin, võitsin eelmisel kevadel Eesti karikavõistlused juuniorites ja kõrvale võtsin ka meesteklassis osalemise, kus sain neljanda koha. Nüüd olen ametlikult kolmas, kuna üks võistleja jäi dopinguga vahele. Sügisel lavale minnes sain Eesti meistriks ja kaotasin täiskasvanute absoluudis nullpunktiga. Paraku on tegemist alaga, kus hindamissüsteem on subjektiivne. Kui kohtunikele meeldid, siis meeldid, kui mitte, siis mitte,“ nentis Rasmus.
Pärast üksinda pusimist võttis Rasmus endale eelmise aasta augustis treeneriks Jõu ja Tervise seltsi asutaja Ailer Mõtsari.
„Kevadel tegin üksi, tegin üsna palju lollusi ja rikkusin oma hormoonid ära. Olin augus. Esimesed tõsised hooajad olid väga rasked, olin suhkrusõltlane ja hooajad kerged polnud,“ rääkis Rasmus, kes astub taas lavale juba sellel nädalavahetusel ning seejärel oktoobri lõpus juunioride maailmameistrivõistlustel. Novembris aga täiskasvanute MM-il.
Kui paljud pidid sellel kevadel täpselt ajastatud vormist ja võistlustest koroonaviiruse puhangu pärast loobuma, siis Rasmusel nii ei läinud.
Kaheksa kuuga 14 kilo
„Tahtsin kõvasti kasvada, kuna eelmisel aastal olin suht väike poiss. On kaks faasi: kasvamise- ja kuivatamise faas. Kuna treeneriga saime kuivatamise teha, siis toorik, mis oli, polnud see, mida tahtsime. Võtsime kaheksa kuud kasvamiseks, kus võtsin 14 kilo juurde. See oli üsna ulmeline. Kindlasti oli ka rasvamassi, aga meie mõõtmisvahendite järgi oli lihasmassi 7–8 kilogrammi, mis on alla aastaga üsna enneolematu. Nüüd on kindlasti dieediga, koos rasvamassiga, ka natuke lihasmassi kadunud, aga eelmisest aastast olen kuivem ja viis kilo raskem. Tegemist on esimese hooajaga, kus ongi aastaringne fookus, kuhu ei satu ühtegi viga ega kõrvalepõiget. Kõik käib nii nagu treener ütleb ja töö kannab vilja,“ rääkis Rasmus, et kogemusedki on uued.
„Arvan, et Hispaanias Santa Susanas toimunud Euroopa meistrivõistlustel oli vormi poolest esikolmik käega katsutav (Rasmus sai juunioride rannafitnessi arvestuses 5. koha ja meeste rannafitnessis 6. koha – toim). Aga kuna tegin mõned rumalad vead, kogemus sellistes oludes puudus ja poseerimine polnud veel nii hea nagu oleks pidanud, jäi tippvorm presenteerimata ja medalikoht saamata,“ mõtiskles Rasmus.
Ent treeneriga koos seda teekonda käia on tema sõnutsi ikka hoopis midagi muud. „Treener peab hea olema. Kulturismis võib öelda, et suhe on 51/49, millest 49 moodustab treener. Kui nii sportlane kui ka treener panevad kõik välja, on tulemus hoopis teine, üksi tehes tekib palju vigu, eriti kui oled dieedil, kus ajutöö on natuke pärsitud, ei saa enda suhtes päris objektiivne olla. Aga kui on treener, siis tema ütleb, mida teha,“ ütles Rasmus, et näeb siiani treenereid, kelle töö võib sportlasele hoopis viga teha.
„On kahjuks palju näha, et treenerid rikuvad just hormoonprofiili mõttes sportlased ära, tehakse ekstreemseid dieete, treener ei tea täpselt, mida sportlane teeb. Kui väga andekas sportlane oled, siis võib ka rumalusi tehes head tulemust teha. Minagi pean end geneetiliselt päris andekaks, kuid üksinda tegin näiteks neli tundi päevas trenni, olin supervormis, aga see on jätkusuutlik väga lühikest aega. 90 protsenti võistlejatest ei tule uuesti lavale, sest dieet on valulik ja nad tehakse nii katki. Eriti naiste puhul, kellel on õrnem organism, mis nõuab rohkem täpsust,“ selgitas Rasmus.
Kui paljud samal alal võistlevad mehed-naised alustavad dieediga ligi pool aastat või rohkemgi enne võistlusi, siis Rasmus elab hoopis teist elu. „Söön aastaringselt sama toitu. Mind häirib, et sportlased ei tee nii palju kui peaksid tegema. Kulturism ja fitness on aastaringne sport. Korvpalli mängides lähed pärast trenni koju ja võid süüa, mida iganes. Meil on nii, et trenn on kõige väiksem osa. Jah, seda on vaja, aga oluline on ka ülejäänud päevarütm,“ rääkis Rasmus.
Tema päevarütm on iga päev täpselt sama: õhtul kell seitse magama ja öösel kell kolm üles. Ainsaks erandiks on reisimine. „Mul ei ole nii, et õhtul tunnen, et tahan filmi vaadata, kui ma pean magama minema, siis lähengi magama. Sama on ka toiduga: aastaringselt on kõik grammi pealt mõõdetud, ma ei söö töödeldud suhkrut või pitsat. Teistel on arusaam, et dieedi ajal tuleb pingutada ja pärast võistlusi hakatakse taas kõike sööma, seda ka kasvuperioodil, kus peaks arenema,“ rääkis Rasmus.
Ent sõltuvus ja söömishoog, mis paljudel pärast võistlusdieeti tekib, pole võõras temalegi. „Eelmisel aastal olin täielik suhkrusõltlane ning peale võistlusi sõin nädal aega ainult suhkrut ja magusat. See aasta ma nii ei tee, tunnen, et ma ei vaja seda ja see pole mulle kasulik. Hormoonid on niigi dieedi ajal nõrgad ning kui sellele dieedi lõppedes lisada toit, mis ei ole organismile kasulik, on olukord veel hulem.
Näen, et off-season (massikogumisajal) süüakse, mida tahetakse. Tihti kiputakse arvama, et areng toimub dieedi ajal, kuid see ei ole nii. Seda võiks mõelda nii, et hooajal kogud savi, millest lõpuks kuju välja voolid. Aga kui savi pole, on hoopis rasv ning kaotad veel rohkem massi, siis tulevadki lavale võistlejad, kes näevad 10 aastat igal hooajal täpselt samasugused välja,“ rääkis Rasmus.
15 vihikut
Jõgeva noormeest iseloomustab täpsus, nõudlikkus ja analüütilisus. „Mul on 15 vihikut, mida iga päev täidan: päevik, toitumis- ja treeningupäevikud, mõtetepäevik ja ideede jaoks vihik, siis nõuanded, mida poseerimisel kasutada ja veel mitmeid teisigi,“ ütles Rasmus, kes näeb oma poseerimise täiustamisega samuti palju vaeva.
„Mul on kaamera, millega oma poseerimist filmin, seejärel teen märkmeid, mida parandada ja mis on hästi. Olen hästi kiiksuline ja ekstreemne: kui teen midagi, siis kas sajaga või üldse mitte. Kui otsustan midagi teha, siis panen kõik välja. Kui ma pole nõus seda tegema, ei tee ma üldse.“
Ka Rasmus nentis, et tavalisele inimesele, ka perele, on seda kõike keeruline seletada. „Sportlased, kes sama ala teevad, ei saa tihti minust aru. Seega ei saa eeldada, et tavalised inimesed, kes õhtuti söövad, mida tahavad ja elavad nii, nagu tahavad, seda mõistaksid,“ möönis Rasmus.
Mida siis üks rannafitnessi noorsportlane sööb, kui ta kell kolm ärkab? „Meil on treeneriga kindlad printsiibid. Õppisime neid Kanada treenerilt Charles Poliquin’ilt, kes oli edukas jõutreener ja treenis ka olümpia kuldmedaliste. Selle järgi on hommikul lihtne valem: midagi rohelist, pähklid ja punane liha. Dieedi ajal söön hommikuks veisehakkliha, juurvilju ja pähkleid. Kui on massikogumine, siis ka riisi. Lõuna ajal söön praktiliselt kilo kanafileed ja juurvilju. Kui on massikogumine, lisan riisi või kodujuustu. Õhtul söön enamasti putru, põhimõtteliselt terve salatikausitäiele pudrule lisan marju, puuvilju ja kaneeli,“ avaldas Rasmus.
Ta on range ka toidulisandite osas, näiteks suhkruasendajad jäävad temast puutumata. „Kasutan ainult naturaalset steviat, mida on väga raske leida. Näiteks valgupulbrit võtan vaid üht kindlat, mida tellin Kanadast. Tegemist on ainsa firmaga, keda tean, kes toodab naturaalse steviaga valgupulbrit. See on enda petmine, kui öeldakse, et suhkrut ei tarbita, ent samal ajal süüakse fitness kohupiimasid või šokolaadimaitselisi proteiinibatoone, kus ei ole n-ö suhkruid sees,“ nentis Rasmus.
„Rohkem kui toiduainete osas, olen nõudlik selle suhtes, mida enda kehasse panen. Ma ei võta süsivesikute saamiseks pitsat, vaid kaerahelbeid, riisi jne. Püüan osta liha ja mune otse farmerilt, aga täiesti tervislikult ja orgaaniliselt ei saa paraku süüa. Sest kõigel, mida poest ostad, on midagi sees. Seda ei saa vältida ja seepärast ma ei muretse. Aga ma teen alati parimaid võimalikke valikuid,“ ütles Rasmus.
Olgugi et spordiala on kallis, jätkub Rasmusel kriitikameelt ka sponsorite osas. „Hooaeg on küll pooleli, kuid kulunud on ligi 3000 eurot. Kokku läheb umbes 7000–8000 eurot. Kui oled 18-aastane, on seda raha keeruline saada ja mul pole ühtegi sponsorit,“ nentis Rasmus.
Küll aga korraldas ta suvel Hooandja keskkonnas projekti, millega kogus 3000 eurot. „Vald lisas sinna veel 1000, tuttavad, pere ja lähedased panustasid lisaks. Palju kogun raha ka ise, kõik, mille tööga teenin, panen kõrvale. Ma ei osta endale uusi Nike´i tosse ega uhket autot, pigem lähen võistlema. Olen ka sponsorite suhtes väga nõudlik. Pakkumisi on küll tehtud, kuid ma leian, et Eestis pole näiteks ühtegi toidulisanditega tegelevat firmat, kes mu nõudmised näidaks,“ sõnas Rasmus.
Toidule kulub Jõgeva sportlasel kuus ligi 700–900 eurot ning toidulisanditele 300–500. Lisanduvad sinna võistluspääsmed, lennupiletid, grimm ja kõik muu, mis võistlemisega kaasas käib. „Arvan, et üks välisvõistlus läheb maksma ligi 1500 eurot. Kuna see pole odav lõbu, tuleb aina enam tööd teha. Ja kui tulemus tuleb, küll siis keegi aitab,“ oli Rasmus kindel.
Tippsport pole tervislik
„Ükski tippsport ei ole tervislik. Kulturismi elustiili on vaja igal füüsilisest vormist hoolival inimesel: peab toituma, magama ja treenima korralikult. Meie, sportlased, viime aga selle ekstreemsusesse. Samas peab olema tervislik, sest kõik see, mida teed, on kahjulik.
Näiteks võistlustel kasutatud grimm on kemikaal, intensiivne trenn koormus kehale. Lisaks võistlusdieet ja n-ö nälgimine. Pool aastat olen ma nii-öelda nälgimises ja ülejäänu pool aastat söön just kui üle, et kasvada. See ei ole normaalne, aga see-eest toitun hästi tervislikult, magan kaheksa tundi, võtan kindla režiimi järgi toidulisandeid, teeme teste, jälgime treeneriga mu hormoonprofiili ja enesetunnet.“
Paraku kuulub ka selle spordiala juurde keelatud ainete tarvitamine. „Kurb on tõdeda, et doping on probleem,“ nentis Rasmus, lisades, et ilmselt on Eesti kulturismi mõttes üks enim kontrollitud riik. „Igal võistlusel on kontroll kohal ja paljusid kontrollitakse,“ sõnas Rasmus, tõdedes, et palju jääb paraku ka poliitika ja küsitavate hindamiste taha. On ka kaasvõistlejaid, kes teistele sõrmega näidata soovivad.
„Pärast massi juurde võtmist ütlesid paar võistlejat mulle, et kasutan keelatud aineid. Olen alati öelnud, et mu uksed on avatud ja võin kogu aeg proove anda. Tean, et olen puhas,“ kinnitas noorsportlane.
Keelatud ainete tarvitamine ja ekstreemsuses elamine võib tekitada küsimuse, kui jätkusuutliku spordialaga tegemist on. „Arvan, et tegemist on jätkusuutlikuma alaga, kui enamik teisi. Kui seda õigesti teha, siis võib sportida põhimõtteliselt elu lõpuni. Tõsi, seda ei pruugi siis enam tipptasemel teha. Kui liikuda keelatud ainete suunas, millele lisada erinevad terviseprobleemid, on olukord halb,“ mõtiskles Rasmus.
Lisaks füüsilise keha eest hoolitsemisele on oluline ka vaimse tervise eest hoolitsemine ja seda teab Rasmus väga hästi. Nii ei arva ta, et motivatsioon oleks midagi, mis sunniks kedagi trennisaali minema.
„Motivatsioon on illusioon, mis kaugele ei vii. Ambitsiooni on vaja. Kui on eesmärk, on seda kõike lihtsam teha. Kõik ütlevad, et tahavad maailmameistrid olla, aga kui paned endale eesmärgi, tuleb mõista, mis selle taga on. Kui ütlen, et tahan olla maailmameister, siis pean mõistma, et selle taga on ohverdused, kogu aeg kõige selle sees olemine, tõsiasi, et sõpru ja suhteid nii palju ei ole, vanaema sünnipäeval kooki süüa ei saa ning kinos käia pole võimalik. Käima peab trennis, selle taga on valu, aga eesmärk ongi kogu see kupatus. Kõik ütlevad, et tahavad maailmameistrid olla, kuid tegelikult ei taha,“ sõnas Rasmus.
Treener päästis elu
Tema jaoks oli väga raske eelmine aasta. „Ma päriselt ei tahtnud seda kõike eelmisel aastal. Nüüd aga tahan kogu täiega. Mu keharasv on elu madalaim ja dieet on kestnud juba päris pikalt. Aga ma ei tunne, et dieedil oleksin. Ärkan igal hommikul erksana, käin trennis. Mul on mu eesmärgid, mis mind tagant lükkavad ja teiseks on kõik kahtlejad, kes ütlesid, et ma ei saa hakkama.
Minu suur motivaator oli nullpunktiline kaotus. Teadsin, et ei andnud kõike. Terve see aasta on tuli takus olnud, et annaksin endast kõik. Isegi kui kaotan null punktiga, siis mõistan, et selle taga pole tõsiasi, just kui ma poleks piisavalt tööd teinud, vaid see, et ma tegelesin sellega vaid aasta. Aga kaks või kolm aastat sama tööd ja viimaks ma võidan.
Paljudel ongi raske, aga ma arvan, et põhjus on selles, et puudub eesmärk. Nad ei tunnista, et püstitatud eesmärk pole tegelikult nende oma. Nad ju ise otsustavad, et lähevad dieedile ja lavale. See ei anna õigust teiste vastu halb olla. See sport ei olegi kerge ning sellega kaasneb palju väljakutseid, valu, higi, verd ja pisaraid, kuid ma naudin seda ebameeldivustunnet, neid väljakutseid ja selle kõige kompleksust. Mulgi on päevi, kus olen väiksema energiaga või vähem positiivne. Aga ma viin end trenni ja panen kõik välja. Tean, et pean seda tegema, sest see on mu eesmärgi jaoks vajalik,“ oli Rasmus kindel.
Lisaks ise võistlemisele aitab Rasmus Jõgeval ka teistel spordiga tegeleda ning tegeleb videokeskkonda Youtube aeg-ajalt sisu loomisega. „Minu treener on mu mentor ning isafiguur. Ta päästis igatpidi mu elu, kui olin vaimse tervise ja kõige muu suhtes madalseisus. Ilma temata ma arvatavasti ei istuks siin praegu. Aga sellele lisaks on ta mind harinud ka teaduses, mis selle kõige taga peitub: toidulisandid, toitumine, treening, tervis, elustiil jne. Ta on inimene, keda enim usaldan,“ kinnitas Rasmus.
Oma töös puutub Rasmus kokku nende klientidega, kes tahavad kohe ja kõike, aga ka nendega, kes jäävad tema juurde püsivalt. Nii tõdeb ta, et lavale saab tegelikult igaüks.
„Lavale võib minna ka 40-aastane kolme lapse ema. Aga tihti jääb kõik töö taha kinni. Kui tahad olla maailma parim, peab olema mitu asja: hea geneetika, tööeetika, õige treener, saal, profitasemel abivahendid ja palju muud. Kui keegi tahab lihtsalt väga hea välja näha, siis seda saab igaüks,“ rääkis Rasmus, kellel on tulnud ka mõnikord kliendile lihtsalt ära öelda.
„Minu juurde tulid kaks klienti, kellest üht treenin siiani, teisel lasin minna, kuna tal puudus tööeetika. Nendest üks tuli minu juurde 150kilosena ning hetkel kaalub ta 115 kilo, ta ei ole pidanud ekstreemset dieeti, vaid läinud rahulikult. Sain tema peal rakendada samu meetoteid, mis minu treener mulle õpetas ning mida ta ise tipptegijatelt õppis. Koroona tõttu ei saanud ta kolm kuud üldse treenida, ent ta tegi viis kuud maksimaalselt tööd: sõi tervislikult ja nii palju kui vaja ja käis trennis. See pole ulmeliselt raske, vaid tahtma peab. Tahtmise taha kõik kinni jääbki,“ nentis Rasmus, lisades, et ta on nõudlik küll enda suhtes, aga ka klientide suhtes.
„Kui nõudlik ei ole, siis ei saavutagi midagi. Aga esmalt peab nõudlik olema ikka enda suhtes. Olen klientide suhtes nõudlik, aga rohkem nende eesmärgi kui nende enese suhtes. Sest kui nende eesmärk on kaotada aastaga 50 kilogrammi, peavad nad olema ekstreemsed. Kui nad tahavad minna lavale, veel ekstreemsemad. Aga kui nad tahavad end lihtsalt hästi tunda ja treenida, siis ma ei ole nii nõudlik. Mul on kliente, kes teevadki lihtsalt trenni ja toituvad nii nagu tahavad,“ oli ta kindel.
Suhkrusõltuvust palju
„Arvan, et meie ühiskonnas ongi nii palju suhkrusõltuvust ja ülekaalulisust, kuna räägitakse palju asjadest, mis tegelikult ei loe ja nendest, mis loevad, räägitakse vähe. Kõik tahavad tulemusi, kuid keegi ei taha kuulda, et selleks peab vaeva nägema. Sa pead mõtlema, mida sa tahad. Kui sa otsustad, mida sa tahad, siis tuleb aru saada, mis selle taga on. Suhkrusõltuvuse puhul samamoodi: niisama on sellest raske lahti saada, aga kui optimeerida und, trenni, toidulisandeid ja hormoone, on see kõvasti kergem ja täiesti tehtav. Aga enamik ei mõtle sellele. Siis võetakse hoopis suhkruasendajaga nn tervisetooteid, mis teevad olukorra veel hullemaks. See on enese petmine,“ pani Rasmus südamele.
Ka patutoidud, mida paljudele kaalujälgijatele endale aeg-ajalt lubada meeldib, on Rasmuse sõnul enesele valetamine.
„Mõeldakse, et kui panna toidule ilus silt „patueine“, siis see ei mõjuta kõhu rasvaprotsenti ega ole halb, sest vahel võib ju pattu teha. Aga tegelikult on see endale valetamine. Kui on õige toitumisstruktuur ja -plaan, siis patueine võtab vaid kõik ära. Näiteks suhkur lööb immuunsuse alla kuni nädalaks. Nädal aega pole dieet nii efektiivne, tervis on ohustatud, uni natuke halvem,“ rääkis Rasmus.
Terve elu Jõgeval elanud noormees tõdeb korduvalt, et on rahul saali ja treeneriga. Ja teekond street workoutist tänaseni on osa minevikust. Siiski on ta võimaluste suhtes kriitiline. „Street workouti võimalused on alati Jõgeval nadid olnud. Arvan, et see on üks põhjus, miks lõpetasin. Kui alustasin, oli meil vana staadion vanade roostes torudega. Siis olid isetehtud torud Virtuse taga ning see oligi kõik. Võitlesin paremate tingimuste eest. Vahepeal tehti uus park, mille kvaliteet oli alla igasugust arvestust,“ nentis Rasmus, et valminud park oli liiga harrastajatele suunatud ega vastanud street workouti kui võistlusspordi vajadusele.
„Minu spordi jaoks oli vaja spetsiifilisust, toru ja toru ei ole sama. Rannafitnessi puhul arvan, et meie, Jõu ja Tervise seltsi saal Jõgeval on oma spetsiifilisuse poolest üks Eesti kõvemaid saale, sest meil on varustust, mida mujal saalides ei ole. Võimalused on suurepärased, Ailer on sinna palju investeerinud,“ kiitis Rasmus.
Lähitulevikus tahab Rasmus taaselustada oma Youtube´i kanali. Selleks, et rääkida oma teekonnast ja olla abiks teistelegi. „Tahaksin rohkem rääkida, sest tean, kui palju sellest võib abi olla. Tahan rääkida, kuidas vaimse tervise korda sain, kuidas spordiga alustada. Siiani olen teinud dokumenteerivaid videoid, kus olen näidanud oma teekonda, lootuses aidata teisigi edasi,“ nentis Rasmus.
Ka tahab Rasmus sotsiaalmeedias näidata, et selleks, et sporti teha ja sponsoreid saada, ei pea olema kloun. Tuleb olla tervislik ja pühendunud. Just suunamudijate tõus on Rasmuse hinnangul spordialale ühelt poolt hästi, teiselt poolt halvasti mõjunud.
„Enamus suunamudijaid ei ole ise põlised sportlased. Kui varem oli maailmameistritel sponsorid ja ajakirjadega lepingud, millest võis vabalt ära elada, siis tänapäeval tuleb kulturismis ära elamiseks end sotsiaalmeedias reklaamida ja müüa hing igale sponsorile. See on natuke kurb ja muutub klounaadiks.
Enam ei loe see, kes on kõige parem, loeb see, kes on kõige populaarsem, kes teeb kõige rumalamaid nalju või postitab enim Instagrami. Paljudel lähebki aur sinna, mitte lavale. Tihti pole ka sotsiaalmeedias jagatav informatsioon parim. Nad räägivad, kuidas söövad hooajaväliselt kõike, mida tahavad, kuid noored vaatavad neile alt üles.
Mina tahan end sellepärast promoda, et anda noortele võimalus näha, et igale sponsorile ei pea tööd tegema ega hinge maha müüma, kui palju saab täieliku pühendumusega saavutada, mis on reaalselt tervislik ja mis mitte ning aidata neil vältida mõningate suunamudijate valede ja müügitaktikate lõksu langemist. Kõike saab teha maksimaalselt, kui oled pühendunud ja tervisklik. Kiirteid eduni ei eksisteeri.“
Kuid mis saab ikkagi nendest neljast karikast? Tegelikult on Rasmusel omasõnutsi karikaid 40 ja medaleid 60. „Kõik on kahe-kolme aastaga kogunenud. Need on toredad patsutused õlale,“ sõnas sportlane.
Karikas pole tema jaoks lihtsalt tükk metalli. „Karikas või medal jäädvustavad verstaposti. Töö, ohverdused, mälestused, võistlused ja emotsioonid on seal sees kinni. Vaatad karikat ja võistluspäev tuleb meelde. Aga võistlema ei lähe ma karika pärast. Tahan olla parim, ja kui ma olen parim, antakse mulle ka karikas.“
Mida siis ütleb viimane, Tartus võidetud karikas? „Ma ei ole ammu Eestis võistelnud ja kodupubliku ees oli äge olla. Emotsioon oli vägev. See laupäev toon lavale veel rohkem,“ kinnitas Rasmus.
KERTTU-KADI VANAMB
