22.
Mari tõmbas oma lauasahtli lahti ja sobras seal sees.
No kas sa leiad?” küsis Jaan.
“Palju meil puudu oligi?” küsis Mari vastu.
“Üks kroon. On sul siis?”
“Oota, oota, Jaan. Ma alles otsin,” vastas Mari rahulikult ja otsis edasi. Ta otsis sahtlis sellise hoolega, et see päris sassi läks.
Ei leia,” teatas Mari.
“Oled sa kindel, et sul see raha üldse olemas on?”
“Loomulikult olen. Ma alles nägin seda kusagil,” ütles Mari, lükkas sahtli kinni ja kõndis riiuli juurde, kus säraski vastu münt.
“Näe! Siin see ongi!” hüüatas tüdruk rõõmsalt.
Jaan võttis raha enda kätte, vaatas seda ja ta nägu tõmbus kurvaks.
“Mis on?” küsis Mari.
“See ei ole Eesti raha.”
“Mis mõttes pole Eesti raha? Raha on raha,” vastas Mari pahaselt.
“Ei ole. Igas riigis on oma raha. See on Läti latt.”
“Misasi? Vaata, selle peale on ka number üks kirjutatud. Äkki see ikka sobib,” oli tüdruk lootusrikas.
“Ei-ei. Ei sobi,” nukrutses Jaan.
“Anna andeks, ma tõesti ei teadnud,” ütles Mari ja istus poisi kõrvale, kes vahepeal voodile pikali oli heitnud.
“Ei ole midagi. Sa ju ei teadnud. Aga kust sa selle raha üldse said?” küsis Jaan.
“Emme andis kunagi, kui nad issiga reisilt tulid. Aga ma ei teadnud, et see teise maa raha on. Ma arvasin, et ta lihtsalt andis mulle ühe liti.”
“Lati. Lätis on latt, Leedus litt. Ja see on Läti latt.”
“Nii naljakas,” naeris Mari.
“Neile võib meie kroon ka naljakana tunduda,” itsitas Jaan.
Aga mida me nüüd teeme?” küsis Mari kurvalt.
“Ma ei tea. Äkki küsime vanematelt?”
“Ma ei usu, et mu emme annaks. Ta ei saaks aru, miks me peaksime sellised asjad endale ostma, kui ise teineteisele nii lähedal elame.”
“No siis me ei saagi seda osta. Ja ilma asjata lõhkusime mu hoiupõrsa ära.”
“Mul on tõesti kahju. Aga lähme kööki, teeme kakaod ja sööme šokolaadiküpsiseid. Ja ehk tuleb siis ka mõni idee, kuidas need telefonid endale saada,” tegi Mari ettepaneku.
Jaan oli tüdrukuga nõus ja nii jooksidki lapsed kähku kööki. Mari pani vee keema, Jaan avas küpsisepaki ning pani maiustused vaagnale.
