Teisipäeva õhtul igavikuteele läinud ajakirjanikku, spordimeest ja ühiskonnategelast Ants Paju meenutavad siinkohal tema endised kolleegid, sõbrad ja teised kaasteelised.
Külmaks ja ükskõikseks ei jätnud ta kedagi
VAIKE KÄOSAAR, endine kolleeg
Minu silmade ees on praegugi noor ja uljas Ants Punalipu toimetuse vanas majas aknaaluse laua taga istumas – kas siis sügavalt mõtteis, unistava pilguga kaugusse vaatamas või kedagi ägedalt milleski veenmas. Kui ta mõne kirjatükiga valmis oli saanud või heale ideele tulnud, võis ta kogu oma suuruses õhku hüpata, nii et päevinäinud põrand kõikus, või siis karuhäält kuuldavale lasta. Oma mõtteid jagas Ants silmade põledes kõikidega, kes aga kuulda tahtsid. Kui ta kellelegi kätt andis, siis ikka nii kõvasti, et teine vastavalt temperamendile kas vaikselt nägu krimpsutas või kisama pistis. Niisugune ta oligi – ääretult emotsionaalne, tundlik ja impulsiivne.
Kõrvuti suuri tegusid tegeva maailma-Antsuga elas temas läbi aegade edasi ikka ka väike poiss, kes uudistavalt ja imetlusega ümbrust avastas, tundes suurt vajadust olla tähelepanu keskpunktis ja hoitud. Ju sellepärast ta jagaski enda ümber nii teadlikult kui ka alateadlikult ohtralt seda, millest ta elult väga haiget saanud väikese poisina ise suurt puudust tundis.
Oma tädi Haidet, kelle lehma piima oli Antsul kombeks oma sünnipäevadel meile pakkuda, nimetas Ants oma teiseks emaks. Tänu tädile, kes Siberi-teekonnal oma lihase poja ilmale tõi ja samas mattis, Ants üldse ellu oli jäänudki. Hiljem, kui oli võimalus tädi Haidet lähemalt tundma õppida, polnud raske taibata, kellelt pärinesid Antsu elujõud ja suur hing. Loodetavasti kohtuvad nad nüüd taas seal kusagil kõrgemal.
Ants jõudis aga siin maa peal ääretult palju korda saata, tema tegude haare oli tavainimesele mõistetamatult lai. Ega ta vist olnudki päris tavaline inimene. Sa võisid temaga kas nõustuda või mitte, ent külmaks ja ükskõikseks ei jätnud ta kedagi.
Murdis läbi hallidest seintest ja purustas müüte
TIIT LÄÄNE, endine kolleeg
Kunagise hea kolleegi ja spordikaaslase Ants Paju lahkumine puudutab valusalt igaüht, kellesse tema tegemised indu ja usku süstisid. Antsu säravatest ideedest sündinud suurteod saadavad meid Jõgeva linnas, maakonnas ja Eestiski pea igal sammul, sest ta suutis mitme mehe ja mitme elu jagu.
Viimastel aastatel rääkis Ants sageli Leopold Tõnsonist, eesti spordi ja kultuuri suurkujust, kes palju lõi, vara meie seast lahkus ja keda tänapäeval teenimatult vähe meenutatakse. Praegustel rasketel päevadel leian järjest enam võrdlusjooni Antsu ja Leopold Tõnsoni vahel. Nagu tema, nii toimetas ka Ants eri kohtades ja eri rinnetel, murdis läbi hallidest seintest ja purustas müüte. Oma tegutsemisega nihutas ta inimvõimete piire, sest Antsu jaoks polnud võimatut.
Teisalt oli ta sarnane sõjaeelse spordi suurkuju ja aatemehe Harald Tammeriga, kes oli korraga nii tippsportlane, peatoimetajaks tõusnud ajakirjanik ja poliitik-riigimees. Kui meil räägitakse täna poliitikute seas valitsevast riigimeeste põuast, siis Ants oli ehe riigimees selle sõna parimas tähenduses.
Ants ütles kord, et kahekilost ketast võib inimene heita ükskõik kui kaugele, kuid järele jääb sellest tipptulemusest tavaliselt vaid kirjarida paberil, olümpiavõitja puhul võib-olla ka kivis. Kõik muu ununeb ja kaob. Ent need, mis kõigist rekorditest kauem elavad ja järelpõlvedele jäävad, on park, puud ja kivid.
Nii seisabki Põltsamaa teeristis Antsu rajatud ja arendatud Sõpruse park, mille olulisus ja ajatus saavad meile iga aastaga ilmsemaks. See on Ants Paju poolt loodud maailm, kus puud kõnelevad tema eest ka saja, kahesaja aasta pärast. Ja kivid kinnitavad öeldut.
Tema veenmisoskusele oli raske vastu seista
TIINA SIIMETS, endine kolleeg
Ants oli mees, kes võis mägesid paigast nihutada, sest tema veenmisoskusele ja missioonitundele oli raske vastu seista. Mäletan ka tema põnevaid arutlusi elust, inimsaatustest. Ajal, mil me tollases Punalipu toimetuses ülelauakolleegid olime, oli tal lauasahtlis Exupery “Väike prints”, mida ta aeg-ajalt tsiteeris või niisama luges. “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” kordas ta aeg-ajalt. Ja see mõte sobis hästi kirjeldama ka teist Antsu masti meest nii vaimult kui välimuselt – Hemingwayd, kelle lood meenutasid tihti jäämäge: kõige tähtsam ja kõnekam osa jäi vee alla, oli silmale nähtamatu. Tänu Antsule olen minagi aimu saanud silmale nähtamatust, sellest, mida näeb ainult südamega.
Kodulinn vajas erinevate inimeste kooslust
MART KIRSS, Jõgeva Lions-klubi president 2010-2011
Suur “lõvi” on füüsilises mõttes igavikuliselt vaikinud. Vaimsemalt poolelt vaadates elavad meie mõtetes edasi tema jõulised “möirged”, mis on päästnud valla positiivse energia, loonud pinnase sünniks ja tegudeks.
Algatas ju Ants Paju kümme aastat tagasi Jõgeva Lions-klubi asutamise talle omase sihikindluse ja entusiasmiga, tundes ära, et kodulinn, kus ta tollal linnapeana töötas, vajab erinevate elukutsete, mõttemaailma ja huvidega meeste kooslust. Asutajapresidendina ja hiljem aktiivse liikmena tõi Ants klubisse mitmed vaatenurgad ja teemad. Kõige hingelähedasem neist on mõistagi Sõpruse park, mida korrastades oleme endasse ammutanud looduslähedust ja kultuuriloo alaseid teadmisi, aga ka mõnusat seltskonnatunnet. Sageli on meie kaaslasteks pargis olnud meie noored sõbrad Siimusti lastekodust. Sinna parki läheme ka tulevikus ja tunneme, et Ants on alati meiega.
Tänu Ants Pajule on pargis ka skulptuur “Kalevipoeg kündmas”. Rahvuseeposes läkitati Kalevipoeg pärast maise teekonna lõppu valvama, et vanakuri põrgust välja ei pääseks. Kui oleks võimalik samalaadne austav ülesanne anda Antsule, siis tema vaimne kehastus võiks ehk valvata selle üle, et meid ei tuleks kimbutama ükskõiksus, mõttelaiskus ja tegudeloidus.
Meie kohustus on tema ettevõtmisi edasi viia
AIVAR KOKK, Riigikogu liige
Ants oli Inimene suure algustähega ja tema jälgi olid täis mitte üksnes Jõgevamaa ja Eesti, vaid ka Venemaa ja Euroopa avarused. Ta jõudis isegi põhjapoolusele. Suuri tegusid jõudis ta teha nii poliitiku, loodusemehe kui ka sportlasena. Tema energia ja tahtejõud sütitasid mindki.
Sõpruse park oli üks Antsu suuri elutöid ja mul on hea meel, et sain kaasa aidata sellesse paika Eesti lipu püsti saamisele. Üks Antsu suur soov, mille pidime koos täitma, jääb nüüd küll vist täitmata, aga kindlasti tahan kaasa aidata sellele, et Sõpruse parki hakkaks peatselt kaunistama Antsule pühendatud mälestusmärk.
Ants jõudis genereerida tohutult ideid ja käivitada mitmeid ettevõtmisi. Meie kohus on neid nüüd edasi viia.
Ühendas metsamehe kutse ja kutsumus
PRIIT SAKSING, endine Jõgeva maavanem
Ants Pajuga ühendas meid metsamehe kutse ja kutsumus. Sõprus tekkis ja süvenes, kui asusin direktorina tööle Jõgeva Metsamajandisse. Ants, kes töötas siis ajakirjanikuna, kirjutas metsameestest südamlikke ja sisukaid artikleid ning tegi neist ka telesaateid.
Antsuga seoses on meeles nii mõndagi eredat ja iseloomulikku. Kord läksime koos ühiste sõpradega Endla järvele linaskit püüdma, aga Ants hakkas järsku hoopis jaaniusse otsima ja neid seltskonnale demonstreerima. Kord pärast kalapüüki pani Ants aga latika lauale ning luges sellest inspiratsiooni saades peaaegu terve tunni luuletusi.
Inimeses peab olema “pingul vedru”
RIINA MÄGI, endine kolleeg
Ehkki sellest oleks võinud talle mitmesugust kasu tõusta, ei saanudki Antsust arvuti-inimest. Ent tema akadeemikust koristajani ja olümpiavõitjast torumeheni ulatuv paljurahvuseline sõprade ja mõttekaaslaste ring oli kaugelt laiem kui keskmisel Facebook’i kasutajal. Ning Antsu side nende inimestega oli palju sügavam ja sisulisem kui tänapäevaste tehnikavidinate vahendatud “säutsud”.
Ka Antsu mõttehaare oli tohutu: ta võis ühteainsasse lausesse põimida Maa ja Marsi, Tammsaare ja Hemingway, kettaheite ja filosoofia. Olen korduvalt näinud, kuidas tõlkidel, kes Antsu teksti välismaalastele arusaadavaks tegema peavad, Antsu tõlkimatuid mõtteparaboole ja kujundeid kuulates silmad ahastusest pealaele tõusevad. Ent olen näinud ka seda, kuidas inimesed, kellega Antsul ühist suhtlemiskeelt ei peaks olemagi, teda paugupealt ja sõnade abita mõistavad.
Ants armastas öelda, et inimeses peab ikka olema “pingul vedru”, mis teda mõtte- ega tegudelaisaks minna ei lase. Antsule mõeldes tunnen, kuidas mu enda vedru taas pisut rohkem pingule tõmbub.
Sõber, kellega võis igale poole minna
Ants oli minu jaoks Inimene ja Sõber suure algustähega. Selliste sõpradega julged minna mägedesse ja usaldad neid hoidma köieotsa, mille küljes ise järsaku kohal ripud.
ANATOLI MAKAREVITŠ, sõber
Näidend kuulsate ajakirjanikega
JAAN LUKAS
Eredaid ja kordumatuid seiku meenub seoses Ants Pajuga palju, sest olen temaga kokku puutunud mitmes rollis, sealhulgas intervjueerijana. Kord läksin kokkulepitud ajal – kell kuus õhtul – teda tema Tähe tänava korterisse usutlema, kuid Antsu polnud kodus. Kell tiksus õhtusse, lähenesid öötunnid, külalislahke pereema dr Kiira Paju turgutas mind tee ja kohviga. Tollal puudusid ka veel mobiiltelefonid, et igal ajal ja olukorras ühendust saada. Hommikupoole ööd jõudis koju ka Ants ise: ta oli end koos Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktori Hans Küütsiga looduse rüppe juttu ajama unustatud. Intervjuu sai koidiku ajal siiski tehtud ning paari tunni pärast sõitis Ants Tallinna Eesti Ülemnõukogu istungile.
Jõgevamaal töötanud ja siit võrsunud ajakirjanikke on varemgi igavikuteele läinud. Gunnar Isotamme peielauas pakkus Ants Paju välja idee kirjutada näidend, milles vestleksid omavahel Gunnar, põltsamaalasest legendaarne põllumajandusajakirjanik Julius Tillo ja Pedja kandist võrsunud andekas sulemees Olev Anton. Kui selline näidend peaks tõesti kord sündima, siis sobiks sinna neljandaks tegelaseks kindlasti Ants Paju.
Teda huvitas inimene
HILJE PUUSEPP, endine kolleeg
Antsu suur kogu, tugev hääl ja võime inimesi kaasa haarata olid üldtuntud, tema õrnem sisemus oli varjul ja vähestele teada. Tema elujõud ja tegutsemistahe ei saanud kedagi külmaks jätta. Teda huvitas inimene ja inimene oli esmatähtis ka tema ajakirjanikutöös.
Antsu võib pidada eestlase koondportreeks, arvestades neid kannatusi, läbielamisi ja võitlusi, mida tal Siberis ja sealt isamaale naasnuna läbi teha tuli.
Oskas öelda asjad lühidalt ja selgelt välja
ANNE PÄID, endine kolleeg
Mäletan Antsu kui suurt, tugevat, muhedat meest, kes mõnes kriitilises või ka kurvas olukorras oskas öelda asjad lühidalt ja selgelt välja, nii et sellest kergem hakkas. Veel tuleb miskipärast mälust esile pilt, kui me ükskord hallil ajal Antsuga tibutantsu tantsisime. Meie erinevaid väliseid parameetreid arvestades võis see kõrvaltvaatajaile üksjagu koomiline paista. Aga võib-olla see polnudki koomiline… Nüüd jäävad Antsust ainult mälestused. Olen talle südamest tänulik, et ta meile need kinkis.
Oskas kuulata vaikust
<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>HANS TREIMANN, endine kolleegAnts ei istutanud üksnes puid, vaid rajas monumentide ja skulptuuridega pargi. Ants tõi maailma Suured Tõllud Põltsamaale. Ants heitis ketast üle