Kas ei tundu tuttav – mõnel pakaselisel hommikul küsib vastutulija: “Kui palju seda külma võis küll olla hommikul?” Teadagi, külmalinn.
Kehitan õlgu ja vastan: “Ei tea, vist palju.” Tõesti ei tea. Raudteejaamas on küll elektrooniline termomeeter, aga paraku üsna päevinäinud tuhmunud numbritega. Vanem inimene vaevalt neid eraldab.
Mäletan, et minu lapsepõlves oli Tartu kesklinnas nii mõnigi kraadiklaas, aga need on ammu kadunud. Neid asendab suure tablooga elektroonika ning bussist väljudes heidab peaaegu igaüks kiirpilgu sinna suurtele numbritele. Ja mitte ainult vanurid, vaid ka kooli tõttavad noored. Ilm on see, mis kõiki huvitab ja millest räägitakse. Küllap see jääbki nii. Seda enam, et elame külmalinnas.
ILMARI KARRO
